Kaks lõppu

Teen lühidalt, kuna uni tikub peale ning päev hakkab läbi saama ning aasta samuti ja aeg on minna maailmast väikesele puhkusele; sulgeda ennast paariks päevaks välja, kaotada kontakt kuni uus on tulnud ja vana läinud, kuid midagi pole muutunud. Saabunud on vaid aasta, mil on ennustatud lõppu juba iidsest ajast, 2012. Lõppemas on ebakindluse aasta, mil kõik, kes vähegi tahtsid oma sisimas üles tõusta, seda tegid – ja peaksid ehk õpetama neidki, kes küll suutsid, kuid otsustasid jääda istuma tugitooli, arvuti taha, ja kirjutada üks mõte ühest imaginaarsest lõpust, mis on nii masendav ja kõle ja tõetruu, et hakka või uskuma.Perfect Sense“, David Mackenzie maailmalõpuarmastusdraama keskendub ülalolevatele noortele, Ewan McGregorile ja Eva Greenile, üks kokk ja teine epidemioloog (?). Kohtuvad nad just siis, kui maailm hakkab kustuma, sõna otseses mõttes, inimeste kogemustest. St inimesed hakkavad kaotama meeli. Kõigepealt haistmis-, seejärel maitsmismeel. Varsti järgneb kuulmine. Iga kaotusega kaasneb võimas tundepuhang, enesekontrolli kaotus; kas kurbus, viha, ekstreemne laine armastust …Need tunded, need kõikehõlmavad tunded annavad ilmet “Täiuslikule meelele”. Need tunded, mis ei saa enam kunagi enam näha ilmavalgust ilma nende meelteta. Kaob igasugune kommunikatsioonivõimalus. Ei kuule, ei haista, ei näe. Enam ei oma miski mingisugust tähtsust, millal, kuidas, kellega ja mida sa teed. On kaotus, ainuke mis jääb on lootus, kui sa juhtud juhuslikult kohtuma pimestushetkel oma armastatuga, et teid kunagi ei lahuta keegi/miski pimeduses hiiliv jõud, ei libise teie vahele, kui tunnete  teineteise kehasid puudutamas niivõrd privaatses avalikus maailmas. Jah, jääb ainult see, et enam ei ole keegi võimeline tungima teiste ilma, kuna mitte keegi ei saa enese omast välja. Mitu miljardit pimedat monaadi, akendeta, usteta, õhuaukudeta. Üksi.

Kuid on ka teine viis lõpetada aastat, mis viib lähemale lõpule, mis kestab igavesti, mis saabub igavesti, mis lükkub edasi igal aastal järgmisesse, et suurendada pettumust või hoopis rõõmu. Viimast, kui minna sõidule alumiste neidudega.Faster, Pussycat! Kill! Kill!“, Russ Meyeri 1965. aasta exploitation-klassika pakub naisi, kellel on täiesti ükskõik, kus, kes ja millal lõpeb. Neil on kiired masinad, neil on ruumi terve Ameerika jagu, mida põletada, neil on ilatsevaid mehi, keda hävitada. Hey, hey, what’s the point here? – The point is of no return and you’ve reached it! Tura Satana peavambi Varlana võib tappa ainult oma pilguga, ühe kulmukergitusega, ühe sõnaga. Või hoopis oma sportautoga. Sest viimane on ometigi palju lõbusam, palju vigastavam. Ma ei räägi pikemalt. Lihtsalt, see on palju lõbusam ja hooletum viis alustada lõppu. Nautige, ilusat aasta lõppu ja –  Ladies and gentlemen – welcome to violence!

FASTER! FASTER!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s