Rampart

Rampart

USA 2011; lavastaja Oren Moverman; stsenaristid James Ellroy ja Oren Moverman; osades Woody Harrelson, Ben Foster, Robin Wright, Anne Heche, Brie Larson, Ice Cube, Steve Buscemi, Cynthia Nixon

You can't cheat on something you never committed to.

Mäletate “Training Dayd” või “The Shieldi“, mis tegelesid LAPD korrumpeerunud politseinikega, kes pidasid ennast kogu maailmast paremaks, tunnistasid vaid enda tahet kui seadust. I’m the fucking po-lice, King Kong can’t touch me! karjub Denzel Washington. Ühesõnaga, kuningad kuni lõpuni, kuni viimase pasani, mis neile kaela kukub, ei kaota mehed usku oma tegudesse, oma vägivalla õiglusesse ja oma kasuahnuse tänavaid puhastavasse toimesse. “Rampart” võtab veidi teistsuguse lähtepunkti ning näitab oma peategelast Dave “Date-Rape” Browni haige, haavatava, deemonitest vaevatuna, kes on julm ja vägivaldne mitte enesearmastusest, vaid pigem -vihkamisest.

Olgu kui hästi tahes “Training Day” ja “Shield” filmitud, kirjutatud jne, on keskseks neis ikkagi aktsioon, põnevus ja vägivald, milles peategelased ennast leiavad ja teostavad. “Ramparti” lähenemine on veidi realistlikum, peategelase maailmale, hingeelule keskenduv. Lisaks on kogu CRASHi-skandaalide lugu võetud taustaks, survestamaks nii Dave’i kui kogu Ramparti jaoskonda – ühesõnaga, väljapääsu ei ole. Vägivaldse isevalitsuse aeg on läbi saamas, kuningad hakkavad kukkuma, neid hakatakse nüüd omakorda mõrvama. Mitte füüsiliselt, mitte kuuliga, vaid vaimselt vaikselt maha kulutades viimastki eneseusku, -austust jne, mis meestel veel alles. “Rampart” võtab selliste kuning-võmmide, kes nii mõnigi sai palka räpigurudelt ja pangaröövidest, prototüübiks Dave Browni, näitab meile segadust tema silmis, kaotusehullustust, troonilt tõugatud suverääni mudas rabelemist.Mõnikord on tulnud pähe mõte: milline oleks “Drive“, kui seal mängiks Driverit Woody Harrelson. Ma ei usu, et sugugi halvem. Harrelson on üks väheseid Hollywoodis, kes suudab pea kõike esitada nii usutavalt kui ka nauditavalt: äbarikke, möllumehi, armastajaid … Lisaks on ta niivõrd omapärane, et suudab igale rollile anda midagi uut juurde; rollid, mis paljude teiste puhul jääksid lihtsalt tavaliseks mingis mõttetus filmis, suudab Harrelson mängida ikkagi kaasahaaravaks ja isikupäraseks. “Date-Rape” Dave’ina on ta lausa ideaalsest seisundis: tal ei ole vaja sitta filmi heaks mängida, nagu tihti juhtub. Koos Oren Movermaniga said nad juba imehästi hakkama “The Messengeris“, kus samuti oli tegemist piinatud hingega, kuid siis veel eneseteadliku ja veidi moraalse inimesega.

“Date-Rape” Dave on aga kadunud. Täielikult. Kõigepealt näidatakse tema võitlust selle nimel, et endine elukorraldus võiks jääda kehtima, meile näidatakse meest, kellel on veel natukene usku asjade seisu maailmas. Kuid õige pea kaob seegi. Tema võimupäevad on läbi, miski murdub ning pilgust kaob igasugune lootusekiir. Ma mõtlesin vahepealt teha väikese etteheite: Browni rööpast välja jooksmine võiks olla väljendatud ka suurema kehalise liikuvusega, sõna otseses mõttes amokkijooksmisega. Kuid nüüd järele mõeldes, on selline vaikne, enesessesüüvinud istuv, magav, joov, oksendav, vaevalt enam silmi avav, vaikiv hullumine hoopistükkis mõjusam. Mitte ei etenda kõike, mis tegelase sees toimub, vaid vihjab, annab mõista, et kõik on plahvatusvalmis. Annab mõista, et võib-olla võiks Dave muutuda, aru saada ja tahta olla parem inimene. Kuid need on juba lihtsalt lollid mõtted. Ei ole siin mingit paranemist. Pigem juba enesehävitus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s