Freud

Freud

USA 1962; lavastaja John Huston; stsenarist Charles Kaufman; osades Montgomery Clift, Susannah York, Larry Parks

1958. aastal palub John Huston kirjutada stsenaariumi Freudist Jean-Paul Sartre’il, kuulsamail prantsuse filosoofil. Sartre kirjutab filmi, mis valmis kujul peaks olema umbes 8-9 tundi pikk, st seda ei ole võimalik filmida, ükskõik kui geniaalne ka stsenaarium ei oleks. Mehed lähevad omavahel tülli, kirjeldavad teineteist mitte just kõige sõbralikumates toonides.

Huston Sartre’ist: “He made notes—of his own words—as he talked. There was no such thing as a conversation with him; he talked incessantly, and there was no interrupting him. You’d wait for him to catch his breath, but he wouldn’t. The words came out in an absolute torrent…. The physical world he left to others; his was of the mind.”

Sartre Hustonist: “He isn’t even gloomy: he is empty, except in his moments of infantile vanity when he dons a red tuxedo, or goes horseback riding (not very well), or reviews his paintings and directs his workers. It is impossible to hold his attention for five minutes: he has lost the capacity for work, and he avoids reasoning.” (Elisabeth Roudinesco “Philosophy in Turbulent Times”)

Üks süüdistab teist ülemäärases ratsionaliseerimises, ülemõtlemises, ainult intellektiga tegelemises; teine esimest tühjas käitumises, liikumises justkui sihitu laps, kes “väldib mõtlemist”. Üks liigselt vaimne, teine liiga kehaline.Võib-olla on Sartre’i suutmatus kirjutada stsenaariumi, mida oleks võimalik ekraanile üle kanda, seotud just nimelt kehalisuse puudumisega, võimatusega tunnetada muud peale sõnade, lausete – kino seab ilmselged piirangud sõnadele, nende tähendustele, kuidas neid on võimalik kujundada, esile manada. Kuid samamoodi ilmselgelt annab kino võimalused opereerimiseks teispool sõnu, ei jää pidama keelelisuse nii mõnigi kord vangistava mõju külge tähendada just seda, mida ma ütlen. Kino, oma parimates ilmingutes, annab võimalused ületada lausungi piirid, minna mitteteadvusse kehalisuse, mitte intellekti kaudu. Loomulikult on vaja mõlemaid, kuid kino ja kirjandus oleks siin justkui selle konflikti elustumine, mida stsenarist ja lavastaja mõlemad tahtsid ekraanile tuua – Freudi konflikt iseeneses, avastamise valus mõnu. Mis on vajalik, ei ole mitte kas keel või keha, vaid nende konflikt, mis viiks edasi, viiks sügavamate avastusteni kogu inimese olemuses.

Freudi sisemine konflikt pidi saama mõlema mehe ettekujutuse kohaselt filmi teemaks. Õnneks on see ka säilinud Charles Kaufmani lõplikus, oluliselt lühendatud käsikirjas, mis keskendub viiele aastale, mil Freud töötas välja ideed Oidipuse kompleksist. Algab asi hüpnoosiga Charcot mõjutustel, edasiliikumine Breueri juurde, mil ta kohtub oma läbimurdepatsiendi Cecilyga (Anna O., tegelikult – muide, Sartre soovis ossa Marilyn Monroe’d, kelle enese psühhoanalüütiline kogemus oleks ilmselt asja vägagi huvitavaks teinud). Me näeme Freudi (Clift) kaevumas aina sügavamale nii oma patsiendi kui ka iseenese alateadvusesse; leidmas dialoogis temaga hüpnoosile sinna alternatiivse tee. Avastamas, et seksuaalsed sümptomid, mis põhjustavad neuroosi; postuleerimas lapse seksuaalsuse, millele absoluutselt kõik ülejäänud doktorid häälekalt vastu seisavad. Samamoodi muide ka Freud ise, kuna tema eneseanalüüs juhib samuti Oidipuse juurde, mis viib süüni, patuni. Vajadus uskuda hüpoteesi tõesusse, kuid keeldumine süümotiividel lõhestab nii Freudi kui ilmselt ka kõiki vastaseid, “traditsioonilisi” doktoreid.

Dialoogiline-konflikte kaevumis-avastamisprotsess on vaheldatud visuaalsete reisidega alateadvusse, milles ootavad kokkupõrked tumedate ihade, surmavate moonutustega reaalsusest, hulluksajavate elajatega iseenese mõistusest ja kehast. Peaosatäitjad Montgomery Clift ja Susannah York sobivad omavahel teinteise katalüsaatoriks suurepäraselt, sütitades oma vastases ihasid, ideesid, impulsse, mida vaataja tunnetab pea et omal nahal. Nad suudavad panna vaataja tundma avastust, et temaga ehk ei ole kõik korras … Suudavad tekitada konflikti vaataja sees, internaliseerida välise vastasseisu. Mida sina represseerid?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s