Nakkus

Contagion

USA, UAE 2011; lavastja Steven Soderbergh; stsenarist Scott Z. Burns; osades Matt Damon, Kate Winslet, Gwyneth Paltrow, Marion Cotillard, Jude Law, Laurence Fishburne, John Hawkes

Tohutult palju staare; staare, kes surevad nagu iga teine inimene maa peal. Staare, kes peavad selles filmis olema kõigest nemad ise – tähed, kes mõrvatakse tapjaviiruse poolt. Ehk siis järjekordne lõpufilm. Mäletate, kuidas levis paanika – mitte niivõrd viirus – linnu- ja seagripi puhul, kuidas toodeti ja müüdi vaktsiine, mida keegi enam põhimõtteliselt ei vajanud, kuidas pärast süüdistati ravimifirmasid vandenõudes, isegi viiruse tootmises? Raske aega kapitalismile, eks ole, raha tuleb teenida, kuidas iganes võimalik. Siin on need süüdistused-paanikad kõigil WHO ja CDC tegelastel värskelt meeles ning reageeritakse seetõttu veidikese hilinemisega – ära jõuab surra kindlasti 90 miljonit inimest. Ja ikka leidub neid, kes oskavad epideemia pealt raha teenida, võimule pürgida jne. Selle vastu ravimit ei leia.

Otsisin päris mitu minutit pärast filmi vaatamist vastust küsimusele – mis eristaks Soderbergh’i teost teistest sarnastest, nt Peterseni “Outbreakist“, mis on küll hea film, kuid õigupoolest täiesti tavaline katastroofikas? Kas Soderbergh on niivõrd kaval, et suudab žanrisse lisada midagi huvitavat?

Vaatame täpsemalt. Iga filmi aspekt, iga pind filmi igas kaadris on hämmastavalt puhas. Ei ole mingit saastet, mingit moonutust, surma haisu, lagunemise lehka – kõik on täiuslik. Isegi surm viiruse läbi ei tähenda muud kui natukest põdemist ja seejärel vaikselt silmade kinni panemist, magama jäämist. Nii nagu maailm on juba magama jäänud oma paigalseisvate võttepaikade, sirgjooneliste pindadega. Siin ei liigu miski muu peale informatsiooni. Ülejäänud on steriilne paigalseis. Ja mis muu on viirus, kui mitte informatsioon, mis vajab liikumiseks kehasid, kes vastu ei pane, kes ei suuda vastu liikuda, kes on juba muutunud autoimmuunseks.

Soderbergh näitab nähtava pinna liikumatuse ja viiruse nähtamatu liikumise dünaamikat seisvate piltide-stseenide kiire vaheldumisega, montaažiga, mis kannab paigalseisvas maailmas viirust ühest fotost teise. Iga stseen on põhimõtteliselt jäädvustus olukorrast, puhtast pinnase staatikast, milles kiire montaaži kaudu on võimalik tunnetada surma puhast läbitungivat jõudu, millele annab otsest mõjujõudu, otsest meeltesse-kehasse-tungivust juurde Cliff Martineze voolav elektroonika. Siin ei tegutse mitte karakterid, vaid midagi nähtamatut, tajumatut, mis meid järjekindlalt saadab teise ilma.

Teiseks põnevaks punktiks on karakterid, või õigemini, nende puudumine. Selle võib kirjutada staarirohkuse arvele – kõik nõuavad ekraaniaega ja nii ei ole võimalik arendada ühte-paari tegelast piisavalt sügavalt. Kuid palju põnevam oleks mõelda sellest puudusest kui teadlikust kunstilisest valikust. Ei ole ühtegi tegelast, ühtegi inimlikku persooni, kuna – neid ei olegi, täpsemalt, nad ei ole olulised. Siin tuleb esile tähtis küsimus: kas see üleüldse midagi tähendab, kui 90 miljonit paigalseisvat elementi selles tohutus puhaste-steriilsete-autoimmuunsete pindade süsteemis kaob? Need teineteisega ellujäämise nimel (ka ilma viiruse sekkumiseta) võitlevad ja lahmivad osakesed justkui ei tähendaks muud kui isehakanud staare-valitsejaid maailmas, milles neil ei ole vähimatki võimu. Viiruse vaatepunktist vaid kari, lihaloomad, keda on vaja, et paljuneda ja püsida ja areneda.

Selline pinnastaatika ja nähtamatu dünaamika vastasseis ja tegelaste absoluutne tähtsusetus – kui need elemendid filmist välja lugeda – annavad õigupoolest “Contagionile” üsna omapärase vaatepunkti. Mitte inimese, mitte kogu universumi kosmilise ühtsuse, vaid hoopis viiruse, mis hävitab kellestki hoolimata, liigub ennast teadvustamata, ainult eristudes elusast, mis selle käigus laguneb.

Advertisements

2 thoughts on “Nakkus

  1. Pagulane

    Just-just, KUI need elemendid filmist välja lugeda. Oled lugenud osavalt, ma ise ei suutnud seal midagi näha peale tavalise viirusefilmi. Filmi lõppedes mõtlesin: noh, ja mis siis?

    Vist isegi mõtlesin, et mida oli selles filmis uut või teistsugust võrreldes teiste samataolistega. Ei viitsinud end pingutada kahjuks ja sulgesin toimiku.

    Vastuväide! Mõni inimene ei surnud eriti “vaikselt”, eriti esimene ohver. See oli üsna halb vaatepilt. Haiglas ei näe midagi sellist just iga päev.

    Muidu hea arutluskäik! 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s