USA 2011; lavastaja Patrick Lussier; stsenaristid Patrick Lussier ja Todd Farmer; osades Nicolas Cage, Amber Heard, William Fichtner
Noh, ei oskagi kohe midagi kosta. Ehk vaid: that’s the way I like it …
See stseen ehk annab mõista, kui vaimukalt halb-juustune-verine võinuks “Drive Angry” olla, kui ei oleks pikkasid venitamisi, mis üritavad näidata, kuivõrd Inimene on Nicolas Cage ja ebainimlikud on kultusetegelased. Ühte paremat, palju paremat stseeni, mis peaks kõigile aktsioonirämpsu austajatele heameelt pakkuma, ma siin ei näita. Ütlen vaid, et samaaegselt on tegevuses: Nic, hoor, viskipudel ja mitu-mitu religioosset maakat sirpide ja vasaratega. Paar mõnusat lajatust on veel, nt – noh, mitte päris Hamleti-vääriline – pilt kolba, õlle ja (kauni) põrgumasinaga. Oleks rohkem sellist kraami, poleks sisu vaja, poleks tegelasi vaja, poleks inimlikkust vaja. Võib-olla isegi ei paneks tähele üsna kohutavalt end pildile pealesuruvat või sellest lahtirebivat soundtracki (ma mõtlesin, et Meat Loaf on juba surnud, üürgamas teispoolsuses, põrguisandale …). Aga ilmselgelt tegijad arvasid, et neid kõiki on tarvis ja liialdasid veidi:
