Lühivaatamised 1-12

Horror Express

UK, Hispaania 1972; lavastaja Eugenio Martin; osades Peter Cushing, Christopher Lee, Alberto de Mendoza, Silvia Tortosa

“Horror Express” kehastab ühe neetult hea seiklusfilmi kõiki parimaid omadusi. See on lihtsalt nii rikkalik, rõhutatud ja vahel isegi horroorne. Tegelased näevad välja, nagu nad oleksid maha astunud Dostojevski lehekülgedelt, kõik sellise silmavaatega, nagu tahaksid vaataja hinge ära süüa. Nagu iga filmi tegelased peaksid tahtma. Vaatajat neelata. Igal juhul, siin on üks tegelane, kes teeb seda otseses mõttes, sööb silmi, mälestusi. Mõne miljoni aasta vanune “fossiil”, kes mäletab Maa ajalugu kosmosest alates, kes on teadusliku huvi mõttes ainulaadne. Huvitav: olend mäletab otseselt silmadega ning seetõttu on võimalik tema mälestusi näha! Silmad toimivad sarnaselt ekraaniga, toodavad valmis kujutisi, selle asemel, et mingisugse närviotste võrguprotsessiga segadusse ajada. Samamoodi, otsese mõjuga vaimule ja kehale mõjub ka film ise. Ei ole vaja jälgida täpselt süžeed ja otsida jälgi miljonite aastate tagant. Kuulake kurjakuulutavat vilet ja tundke, kuidas silmad täituvad ekraaniga, muutuvad ekraaniks ning ajukäärud süvendavad oma teed naudingukeskustesse.

Superman

USA 1978; lavastaja Richard Donner; stsenaristid Mario Puzo, David Newman, Leslie Newman ja Robert Benton; osades Christopher Reeve, Gene Hackman, Margot Kidder, Ned Beatty

“Superman” on film, mis suutis tuua B-filmid A-kategooriasse, muuta suurejooneline hullus, arulagedus ja lõbu Hollywoodi peatööstusharuks – ütleb hr Ebert. Ilma “Supermanita” oleks kõik tänapäevased superkangelaste eriefektioopused võimatud. Aga see on õigupoolest oma võimsas võimatuses kuradi hea meelelahutus. Mis eristab teda 2006. aasta läbikukkumisest “Superman Returns” on võime enese üle nalja teha, olla tõepoolest lõbus, mitte hale katse suunata kogu energia eriefektide automaatsesse tootmisesse ja loota vaatajate lollusele. Loll film peab teadma oma lollust, oma piire. Nii et kui Superman tiirleb ümber Maa vastupidises suunas, siis ei ole kunagi mõtet, et filmitegijad usuvad, nagu suudaks niiviisi aega tagasi pöörata, et eeldatakse vaatajalt, et seda usutaks. See on lihtsalt hea viis aega sisustada. Või kui Superman kaht kätt kasutades tõmbab San Andrease California külge tagasi, ei hakka keegi mõtlema, et huvitav, kas see on võimalik. Mitte miski siin filmis ei ole võimalik. Peaaegu see film tundub võimatu, selle eksisteerimise fakt on juba üsna hämmastav. Aga see hämmastus, inglise keeles hea sõna wonder puudub nii paljudest praegustest koomiksifilmidest. “Supermanis” on see olemas, ja muudab pika lendamise väga imepäraseks.

Kill List

UK 2011; lavastaja ben Wheatley; stsenaristid Ben Wheatley ja Amy Jump; osades Neil Maskell, MyAnna Burning, Michael Smiley, Harry Simpson

Jälle see sama vile, natuke moondatud kujul, kui “Horror Expressis” – ja jälle üks neetult hea film. Natuke ülesehitus, tehnika, stiil meenutasid teist indie-draama-horror-thrillerit “Bellflowerit”, kuid see siin on natuke lihvitum, puhtam, professionaalsem, õudsem. Puhtam sugugi mitte žanrilise kuuluvuse suhtes, vaid kaamerapildi. Žanrisse paigutada seda üleüldse ei õnnestu. Algab film peredraamana, tülitsevad mees ja naine; esimene on juba mitu kuud töötu, passib kodus, käib närvidele ja närvitseb. Tööd on vaja! Tuleb siis vana sõber külla ja otsustavad mehed pöörduda tagasi palgamõrvari raske leiva juurde. Peategelane Jay keeb iga järgmise sammuga aina rohkem üle ning peksab haamriga ja naerab samal ajal, meie kuuleme jälle seda pead läbistavat muusikat justkui haamrilööke. Näeme tavalist meest muutumas ebatavaliseks. Pereisa mõrvariks – õigupoolest ei ole neil erilist vahet. Siiani ei ole õudusfilmiga siin midagi pistmist, kuid siis – ootamatult, ülimalt sujuvalt ei karda midagi rohkemat kui tavalisi toogadesse riietatud inimesi ja heina. See käib nii kähku, et ei jõua mõeldagi, et nüüd peaks vist hirmu tundma. Jälle: otsemõju, mõttest mööda hiilimine, mis stimuleerib mõtet. Mõnus üllatus, mis teeks isegi Deleuze’ile heameelt.*

Puncture

USA 2011; lavastajad Adam Kassen ja Mark Kassen; stsenarist Chris Lopata; osades Chris Evans, Mark Kassen, Marshall Bell, Brett Cullen

Nüüd jõuame nädalavahetuse kõige igavama ja tavalisema filmi juurde. Tõsielulugu advokaadist, kes toimimiseks nuusutab suurtes kogustes kokaiini jms. Ta võtab käsile juhtumi, mis välistab igasuguse võiduvõimaluse. Ta üritab võita lahingut, et haiglatele müüa süstlaid, mis välistaksid murdumise, kinnijäämise ja igasugu haavad. Kuid süstlafirmadel on leping, ja nad müüvad odavalt valmistatavaid plastiksüstlaid piisavalt kalli hinna eest, et saada kasu inimeste surmadest. Väikesed ohvrid suuremas pildis. Ehk siis küll tõsi, aga tavaline lugu. Nothing to see here, folks – just go on home now!

* “It is only whem movement becomes automatic that the artistic essence of the image is realized; producing a shock to thought, communicating vibrations to the cortex, touching the nervous and cerebral system directly” (Deleuze, “Cinema 2”, 156)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s