2011 parimad

Olen lõpuks jõudnud ka selleni, et kokku panna oma eelmise aasta lemmikfilmide nimekirjad. Samas edetabeleid väga koostada ei sooviks, kuna pole piisavat kindlust, mida täpselt parimaks või teiseks või kolmandaks nimetada. Nii et organisatsioon toimub tähestiku järjekorras. Lisaks 2011. aastal linastunud (või kättesaadavaks osutunud) linateostele tegin ka nimekirja vanematest filmidest, mis esmakordselt eelmisel aastal nähtud ja sügavaimat muljet avaldasid. Kindlasti jäi nii mõnigi ebaõiglaselt välja ning nii mõndagi ei ole veel nähtud, kuid – siin nad on:

2011

Drive

Aasta kõige stiilsem film ilma mingisuguse kahtluseta; film, mis näitas, et Refn suudab töötada Hollywoodis ja samal ajal säilitada isikupära. Film, mis näitas, et klišeede oskuslik kuhjamine võib tulemuseks anda omapärase teose, mille võim üllatada ja mõjuda emotsionaalselt ületavad kõigi suurte tohutute eelarvete piirid. Omaette auhind imeoskuslikule muusikalisele kuulmisele, millest sündisid muusikavideoefektid, -afektid, millega suutis võistelda ehk vaid üks film. Hämmastav intensiivsus – kokkuvõtlikult.

La piel que habito

Almodóvari meisterlik käsitlus seksuaalsusest, kinnisideedest, identiteedist, julmusest, armastusest jne. Film on niivõrd professionaalselt üles võetud, kirjutatud, välja mängitud, et ei suuda leida ühtegi nõrka kohta. See professionaalsus, viimseni lihvitus võib viia tundeni, et siin puuduvad tunded üleüldse. Näitlejad käituvad ja räägivad stsenaariumi kohaselt ja selle piirides suurepäraselt, kuid edasi? Aga ka see on üks probleemipüstitus: mille kohaselt, kelle järgi me käituma ja kuidas – või kas – üldse tunneme. Sisimast või vaid teiste kirjutatud tekstide järgi? Kas viimane võimalus üldse annab alust emotsioonidele ja isesusele? Kaks poolust Banderas ja Anaya, pinnalisus ja sügavus, “tsitaat” ja “tõde” peavad omavahel klaarima inimolemuse dilemma. Või on see valesti püstitatud küsimus? Ilmselt, aga väga põnev ja meisterlik on siiski.

Le gamin au vélo

Kirjutasin: “Cyril ei ole mingisugune nunnu 11aastane, kes võidaks vaataja südamed oma kutsikasilmse pilguga ning nukra olekuga, mis nii mõnigi kord lastele juurde pannakse, muutmaks nad “täiskasvanumaks”, lisamaks karakterile elukogemust jne. Cyril on, võib öelda, on sõna otseses mõttes kujunemises: ta läheb kaasa igasuguse ühenduslüliga, mida keskkond ja kaasinimesed ning tema enese impulsid talle pakuvad, puudub eneserefleksioon – Cyril hüppab ratta selga ning liigub, et liikuda, mitte selleks, et kohale jõuda, et jõuda valmis isiksuseni, kes juba enesekirjelduse tasandil ollakse. Tähtsaim on dünaamika.”

Meek’s Cutoff

Kelly Reichardti ja Michelle Williamsi teine koostöö, minimalistlik uurimus meeleseisunditest, mis valitsevad kõrbeteel, kus ainsaks teejuhiks on kaheldava moraali, seisukohtade ja plaaniga Meek, härra, kes etendab kõige eksitava rolli, kuid ometi on ainus õige tee. Mida küll ette võtta selle viimase lausega? Mida ette võtta filmi finaaliga, kuhu juhivad halastamatult pingelise tempoga kõik tegelaste liigutused, kuid mis ei vii põhimõtteliselt kuskile. Ehk metafüüsikasse, mõtlemise kõrbe, kust ei ole väljapääsu. Karm ja realistlik, kuid samas filosoofiline traktaat Williamsi juhtimisel, kes muutub järjest paremaks (kahjuks ei ole näinud teda veel Marilynina)

Melancholia

Avastseen oma hirmutavas kauniduses on see, mis konkureerib “Drive’i” elektroonikaga – siin “Tristan ja Isolde” Wagnerilt, mis juhatab sisse reisi masendusse ja absoluutsesse lõppu – depressioonist väljumisse. Trieri suurejooneline austusavaldus inimestele, kes suudavad vaadata iseenese sisse ja öelda: ma ei ole parem kogu maailmast, ma olen lihtsalt mina ise, ma ei vaja muud, kui ainult oma tunnet, oma depressiooni, mis juhatab mind läbi piirangute, konventsioonide mõttetuse oru, et tõusta ja põrgata kokku – sest ainuke saatus kõige jaoks on häving. Justine – hirmutav häving meie kõigi sisimas, teeb Kirsten Dunstist eelmise aasta parima naisnäitleja.

Rundskop

Kirjutasin: “Leppimine on kadunud ja pinnale kerkib viha, kõikehõlmav ja kogu maailma haarav raev. Pull ründab, hoolimata tagajärgedest, neile mõtlemata; raev juhib pulli. Jacky saab pulliks, sünnib uuesti sarvilise ründeloomana, kes ei oska arvata, et tema tegevusväli piirdub härjavõitluseareeniga ning punanase rätiku taga kivimüür, mille vastu pea paratamatult puruks lüüakse. Selline ongi ka õigupoolest tragöödia definitsioon: tegelane astub pea püsti ja teadmatult vastu saatusele, mis ta lömastab.” Film ise on vastupidine: vaikselt ja metoodiliselt, kaalutletud tragöödiale omaselt juhib peategelast ja vaatajat vältimatu hävingu, mis tuleb lähemale iga äkilise liigutusega. See ei ole peaga vastu seina jooksmine, vaid kunstipärane pea vastu seina puruks surumine, võimas kogemus; üsna ainulaadne kaasaegne tragöödiam mida võib tõsiselt võtta, mis sunnib ennast tõsiselt võtma.

Sleeping Beauty

Kirjutasin: “naine ootab mehe armuavaldust, armuandi, ootab, et mees tuleb ja sõna kahes mõttes annab naisele armu, et viimane ei peaks enam kannatama igaveses tühjuses ekslemises ja üksiolemises. Ehk: mehe võim naise üle ning selle kaudu armastus ja ilu; naine saab naiseks mehe armust. 2011. aasta „Uinuv kaunitar“ pöörab selle põhjenduse/õigustuse teistpidi: naise passiivsus saab mehe võimu poolt vaid süvendatud suuremasse mõttetusse; igasugune katse kutsuda esile ilu puudutusega, suudlusega, vaid vormib naise kesta ning õõnestab selle tähendusest – “päästev” puudutus sunnib naise igavesse kordusesse; päästja vägivald muudab naise ‘erootikaks’, mis on lahutatud tegelikust naisest ja mis kuulub ainuüksi mehele, vaatajale, vormijale – muutes selle ‘erootika’ samas ka täielikult ebaerootiliseks, vormiks ilma sisuta.”

Super

Äärmiselt skeptiline, sarkastiline, oma pehmeimas vormis irooniline James Gunni koomiksikangelase-, vägivalla-, lollusekultusele vastu lõugu andmine on niivõrd karm, et selle peab siin ära mainima. Vähesed on julgenud minna nii kaugele, näitamaks kui vildakas on see rabelemine, mis kuulsuse ja “headuse” nimel tehakse; kuidas suurepäraselt julmi mõrvareid kiidetakse kui lihtsalt suurepäraseid. Kuidas lollus niivõrd lihtsalt headuseks muudetakse … valimatute hoopide tagajärjel. Aasta üks häirivamaid filme, aga kindlasti ka üks tasuvamaid kogemusi.

The Tree of Life

Esteetilisuse tipp ja puhas mõte. Kino piirid ja elu piirid katsetamistegevuses. Malicki “Elu puu” võib vahel küll olla kuratlikult pretensioonikas ja selles pretensioonikuses vahel veidi tüütu, kuid vähemalt näeb asi välja huvitav. Ja lisaks: Hunter McCracken esitab posipõlvedraamat koos Brad Pittiga, mida vaevalt kuskilt nii veenvat näeb. Kaks ekstreemsust: olemise mõte oma ülimas abstraktsioonis – värvid, helid, liikumise alge – ja ülimas realismis – lapsepõlv, isadus-emadus 1950ndatel USAs, kus nii mõnedki ideaalid purunesid, et sillutada teed praeguseni, “The Tree of Life’ini”, mis üritab need uuesti ellu äratada, neid uuesti kehtestada; panna inimesi armastama teineteist nii suurejooneliselt kui vähegi võimalik.

Womb

Sügavalt problemaatiline lugu naisest (Eva Green), kes otsustab peale mehe õnnetut surma – mille ta ise tahtmatult põhjustas – mees uuesti ilmale tuua. Taastada oma armastus see ise sünnitades. Kasvatada üles oma elu armastus. Problemaatiline ei ole film seetõttu, et oleks halb, vaid et see tegeleb sügavalt valusate probleemidega, millele enamik ei suuda või ei taha otsa vaadata – või lihtsalt ei mõelda selle peale. Ungarlase Fliegaufi lavastus on kaunis ja kriipiv, külm ja kõrvetav samaaegselt. Eva Green ja Matt Smith panevad kogema seda valu, mis tuleneb teadmisest, et iga tunne, iga kõikehõlmav emotsioon, mida kogetakse, on fundamentaalselt vale. Või kas on? Igaljuhul on see veider ja ärgitav, ärritav ja neetult mõjuv. Mitte palsam hingele, vaid haav, mis äsja rebitud ning mis hakkab valutama alles järgmisel päeval.

Van(em)ad avastused

Amer (2009)

Film, mille oleksin peaaegu lisanud 2011. aasta nimekirja, kuid vaadates, et ikka tuli teine välja 2010 ja valmis 2009, otsustasin piirduda vanemate hulka arvamisega, mis ehk isegi natuke kaalukam – kohe klassikute hulka arvama! Igal juhul, “Amerile” ei saaks ilmselt sõnad väga palju head teha, see on tõesti film, mida peab nägema, kogema ja lihtsalt selle sisse minema. Kogu hingest minema pildi-heliga kaasa ja jälgima pupillide millimeetriseid aegluubis liikumisi enese sees. Kirjutasin: “film, milles kõik elab ja liigutab; vastab peategelas(t)e liigutustele, mõtetele, (vähestele) lausungitele. “Amer” on film, milles iga Pilk on niivõrd intensiivne, et läbistab ekraani ja tungib vaatajasse, teades, et sa oled seal, jälgimas, kartmas samavõrd kui Ana ise, olles teadmatuses enamgi kui Ana. Need on pilgud, mis otsivad – vastust toimuvale, sisemisele tormile, leevendust hirmule, hellitust ihadele. Ana elu jälgitakse kolmes episoodis – lapse, teismelise ja täiskasvanuna; ning me ei tea kunagi lõplikult, mis juhtus; Ana ei tea kunagi, mis juhtus, kuid need sündmused osutuvad talle saatuslikuks. Kui vaataja üritab mõista, mõtestada metatasandil süžeed, saavad ka temale kolm võõrast episoodi saatuslikuks.”

Bully (2001)

Larry Clarki, kurikuulsa “Kidsi” lavastaja tõsielul põhinev lugu teismelistest, kes plaanivad tappa nendega halvasti ümber käiva tüübi. Loomulikult läheb kõik valesti jne, kuid mis põhiline: noored (kõik väga hästi oma rollidega hakkama saanud) unustavad lihtsalt ära, mida nad teevad; et nad tegelikult samuti tapavad kedagi. Lõppkokkuvõttes ei ole süütunnet, ei ole mingit signaali, mis ütleks neile, et midagi nagu oleks tõepoolest valesti. Okei, mõrv on ikkagi tõsine asi ja puha – aga mis siis? Meil ei ole ju midagi paremat teha, ja pealegi see kutt on nii tüütu, et maailmal teda niikuinii vaja ei ole. Pahupidi-Raskolnikovid, kelle õigustuseks on elamisõigustuse puudumine. Mitte miks oleks tapmine õigustatud, vaid: elul ei ole niikuinii mõtet. Suurepärane pilt tühja kohta tühjades inimestes.

Bring Me the Head of Alfredo Garcia (1974)

Sam Peckinpah’ verist, vägivaldset, mõrvarlikku vesterni ei saa küll nimetada väga avastuseks, sest olen kogu aeg teadlik olnud selle olemasolust ja väidetavast headusest. Ent üksõhtu avastades, et TCM seda näitab, ei pidanud oma ootuseid sugugi allapoole laskma. Film pakkus kõike: nihilismi, hirmu, veidrust, higi, tuld ja põrgut. Liiva, mis imbub hammaste vahele, igasse poori ja nii värskeisse kui juba mädanevaisse haavadesse. Filmi “võlu” peitub ilmselt selles, et lisaks füüsilise vägivallale ja kannatustele on haaratud ka vaimne; nii peategelasel kui nimitegelasel on pead maha lõigatud (vastavalt figuratiivselt ja otseselt) – sinna ei ole enam võimalik lisada mingit valuaspekti, mida ei oleks varem kogetud. Aga neist kaeltest voolab kogu kannatuste ja vägivaldsuse jõud ekraanile, ajades vaataja nii piinlema kui ka nautlema seda lõputut hoopide jada, mis tema vastu lajatatakse.

Deadly is the Female (1950)

Üks parimaid noir‘e, mida siiani kohanud (mida on häbiväärselt vähe). Mees tahab olla rahus, kuid tuleb Naine ja ütleb: tulista! Mees tulistabki ja hakkab elu, millest Naine on kogu aeg unistanud ja Mees mõtleb: ma ei taha enam elada … Väga eeskujulik kõigile Bonnie’dele ja Clyde’idele, kes edaspidi kinolinale on astunud, sealt maha astunud publiku sekka ja saatnud nemadki kinolinale samasuguste trikkidega. See ei ole loomulikult film naise ohtlikust mõjust headele meestele, vaid vägivallast, armastusest, rahast jne ja kõikidest vastuoludest, mis panevad ühe paari teineteist samavõrra vihkama kui armastama. Armastan sind niivõrd, et peaksin su ilmselt maha laskma … Lisaks veel muidugi tempokas dialoogi, tulevahetused, linna- ja maamaastik, mis lämmatab tegelased ja erutab vaatajaid. Kirjutasin: “Stiilne must film. Klassika.”

Demonlover (2002)

Olgu, film räägib sellest, kuidas suured korporatsioonid üritavad internetiporno pealt kasu teenida, seda omandada jne. Kuid nüüd võib esimese lause unustada ja keskenduda inimestele, nende käitumisele, suurele külmale metallist ärivõrgustikule, mis kogu filmisoojust võimsalt õõnestab ja “Carlosega” staariks saanud Oliver Assayase meisterlikule kirjutusele, võttepaigakujundusele, karakterikujutusele. Vastamisi nähtamatu rahaliikumisega, võimuihaga, konspiratsioonidega jne tühjenevad tegelased kaamera pilgu all iseendast, inimlikest omadustest niivõrd silmnähtavalt, et on näha, kuidas nad muutuvad netiaadressiks, pangakontoks, telefoninumbriks – võrgustikeks abstraktsioonideks, mida on võimalik lahti võtta, jaotada esimeeste toolide vahel võrdselt või ebavõrdselt. Siin. Ei. Ole. Inimest. Tere tulemast ekraanimaailma!

I Walked with a Zombie (1943)

Ajastust, mil zombie ei tähendanud veel ilastavat, mädanevat, lagunevat, ajusid õgivat, ajutut, liharebivat vanainimest, tõuseb hauast Jacques Tourneri vaimustavalt lämmatav, niiske, kriipiv lugu, mis samas ka pürgib ilu ja kauniduse poole, on õudusega lahutamatult seotud. It’s easy enough to read the thoughts of a newcomer. Everything seems beautiful because you don’t understand. Those flying fish, they’re not leaping for joy, they’re jumping in terror. Bigger fish want to eat them. That luminous water, it takes its gleam from millions of tiny dead bodies. The glitter of putrescence. There is no beauty here, only death and decay. Elu on lagunemine, kuid vähemalt filmilinal läbitungiva, kauni, õudustäratava silmavaatega; aupaistega.

Kiss Me Deadly (1955)

Kirjutasin: “Mis on üks aatompomm kogu selles pindade mängs, näivuste kokkupõrkes? See ei suuda mitte midagi, ainult ehk hävitada üks element, või kaks elementi, mäng käib ikka alati edasi. Nagu ka sõda (mis, muide, ei olnud ju samuti “tegelik”, vaid põhines eelkõige märgilisel tegevusel, näivustel) ise kestis veel 35 aastat, ainult selleks, et asenduda uu(t)ega. See tõsidus, millega kogu apokalüpsise, maailmalõpu ja viimase lahingu teemat käsitletakse, tuleb ise võtta sihiku alla, tuleb võimetuks muuta võimalus sellisesse viimsesse lahingusse astuda. Niisiis suudab Pandora laeka avamine esile kutsuda vaid ühe vaid ühe põletuse pinnal, ühe kujutise kustutamise filmilindil. Ja sügavad lihahaavad osutuvad vaid kriimustuseks.”

Over the Edge (1979)

Kirjutasin: “Man, one stick of dynamite would do it. Kui ei eksisteeri võimalust suhelda, kui korrakaitsjate poolt tulevad ainult süüdistavad sõnad ja teod, kui puudub igasugune vanematepoolne arusaamine, on kokkupõrge üsna vältimatu. Ma ei ütleks, et filmi lõpplahendus oleks ebausutav, või väheusutav. Tundub asjade üsna loomuliku käiguna, et inimesed lihtsalt ei pea väga kaua vastu, kui neid koheldakse justkui alamaid, kes kõnelevad täiesti võõrast keelt. “Over the Edge’i” üks parimaid omadusi ongi see, kuidas on suudetud panna mässumeelsed noored kõnelema oma keelt ning samal ajal teha see ligipääsetavaks. Noortele on võimalik kaasa elada, tunda, et kunagi on oldud sarnases olukorras; mingil hetkel on ilmselt enamikul noortest olnud oma “valitsejate” vastu vaid antagonistlikud suhted, väljapääs oli üksmeel mässu kaudu. Veidi dünamiiti ja kõik saab korda? Aga mida muud mõelda, kui keegi ei kuula ega kedagi ei huvita?”

Pro urodov i lyudey (1998)

Revolutsioonieelse porno”tööstuse” dokument-kriitika või hoopis ülistus? Või lihtsalt huvitavate inimeste kokkusaamine kinolinal? Või hoopis kinolina enese mäng inimestega? Kirjutasin: “Algus on tummfilmilik jutustus staatiliste episoodide ja vahekirjete vaheldumisega, tutvustades filmi peategelasi. Edaspidi jätkub tõeliselt minimastlik jutustus: dialoogid on lühikesed, justkui tsitaadid, mitte aga tavaline vestlus; filmimistehnika on samuti “vanaaegne”, matkides kino algusaegu. See paralleelsus jutustuse ja tehnika vahel on märgatav terve filmi jooksul: algul õnnelikud, n-ö õndsas algseisundis tegelased tummfilmi külma dokumentatsiooniga; jutustuse edasiarenedes lisandub heli ja (peaaegu) värv, justkui tungides tegelaste ellu ja rikkudes nende õndsuse. Niisiis ühest vaatepunktist on “Inimestest ja värdjatest” mõnes mõttes filmikunsti enda perversseerumine. Kui aga tegelastesse ja sündmustesse lähemalt süüvida, leiame, et kõik nad on teatud vaatevinklist perverdid, naudivad alandamist, pornograafiat, enesealastust – liikuvatel piltidel ei ole enam vajagi reaalsust moonutada, see on juba moondunud, sügaval sisimas perverssne. Seetõttu on ka lõppude lõpuks raske “kurja-tegijaid” hukka mõista ja rikutuid taevasse õnnistada – see kõik on nende vastastikune mäng, eneseleidmise ring, milles peab puudutama endast kõige kaugemat ja leidma temas enese, leidma eneses tema. Nii jõuavadki lõpuks pääsenud “puhtad hinged” ikkagi taas tee piitsa alla.”

Shock Corridor (1963)

Samuel Fulleri hullusega, hullumajainstitutsiooniga, kogu selle mentaalse kirevusega, mis maailmas valitseb tegelevas müsteeriumluupainajas laseb noor ajakirjanik end sisse kirjutada hulluosakonda, et lahendada mõrvajuhtum, kuid osutub ise omaenese vaimumaailma ohvriks. Sest mentaalsuse tumedamatest nurkadest, psühhosidest ei ole pääsu, kuna normaalnegi on muutumas hulluseks – või vastupidi: ja mis piiridest me siin räägime? Hõlmav kujunditevoolavus, unenäoline-traumaatiline narratiivsus moodustavad sürrealistliku pildi lõpuks mitte ainult institutsioonist, kinnipidamisasutusest, vaid ka kaardi inimese peas toimuvatest nihetest, kokkupõrgetest. Kirjutasin: “Johnny hüppab ettevalmistuseta tundmatusse ning tal ei lootustki väljuda iseendana; ta hakkab nägema hallutsinatsioone, muutub paranoiliseks ja järk-järgult kaotab oma kõnevõime (esmakordselt ei suuda ta rääkida peale elektriravi). Kogu filmi vältel kuuleme Johnny sisemonoloogi, mis kinnitab, et tegelikult on ta terve mõistuse juures, lahendab ikka veel oma mõrvalugu ja kõik läheb hästi. Kuna lõpuks on just küsimus who killed Sloan in the kitchen? see, mis ta lõplikult hulluks ajab, võiks mõrva lahendamine olla ehk paremini ja keerukamalt välja arendatud, aga võib-olla ongi vajalik, et asi püsiks taustal kinnisideena, kättesaamatu ja ohtlikuna. Sest peale lahendamist ei suuda Johnny enam üldse kontakteeruda, erootilisest võlts-dementsusest on saanud katatooniline skisofreenia. Ja räägivad kõik teised, ümbrus, müra, ka sisemiselt on Johnny kadunud.”

Advertisements

One thought on “2011 parimad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s