Higher Ground

Higher Ground

USA 2011; lavastaja Vera Farmiga; stsenaristid Carolyn S. Briggs ja Tim Metcalfe; osades Vera Farmiga, Joshua Leonard, Dagmara Dominczyk, Taissa Farmiga, John Hawkes, Donna Murphy

Vera Farmiga lavastajadebüüt on üsna värskendav film võrreldes muude religiooni käsitlevate “šedöövritega”. Esimesena tuleb meelde “Religulous“, mis põhimõtteliselt ainult irvitab ja naeruvääristab, ehk seab ennast kõrgemale kõigest muust, mis selle vaadetega vastukäivad on. Sellise lähenemisega käib kaasas muidugi ka iseenese lolliks tegemine – kui keeldutakse inimestega ja nende vaadetega dialoogi astumast ning lihtsalt surutakse ennast peale. Ehk fundamentalismile lähenetakse sarnaselt fundamentalistlikult seisukohalt. Ateism võib saada samasuguseks elu ja suhtlust juhtivaks äärmuslikuks välistajaks nagu religioon. (vt ka nt Kevin Smithi “Red State“.)

Sellel taustal üllatab “Higher Ground” oma austusega inimeste ja nende uskumuste vastu. See tähendab, et enne filmima asumist ei eksisteeri valmis otsustust stiilis, et lähme nüüd anname neile lollidele. Tegelastele on antud võimalus areneda, eksida ja enda eest seista. Mis on ühe religiooniteemalise filmi puhul küllaltki haruldane.

Aga. Peategelaseks on Corinne, kes väikse tüdrukuna jutlusel igaks juhuks käe tõstab, et äkki see oligi Jeesus, kes ta südamele koputas. Kuid ei, siis veel ei olnud. Ta abiellub noore rokkstaariga, saab lapse ning siis juhtub õnnetus, mis paneb ta taaskord kuulma Jeesuse koputust. Just nimelt trauma, mitte tema enese otsustus viib taaskord jumala juurde. Koos mehega, kellest on saanud “tõeline jumalasulane” (Joshua Leonardi Ethani roll on ka kõige ühekülgsem kogu filmis – masendavalt pime ja möku mees, kes on oma jumala palge ees parandamatult õnnetu) kasvatavad nad oma lapsi tublide usklikena, kuid – traumaatilise mõju kadudes – hakkab lagunema ka Corinne’i usk. Ta muutub avatuks teistele võimalustele ja tunnetab, et pimedast usust ei piisa selleks, et saada täisväärtuslikuks inimeseks.

Mis on siis tähtsam? Usk iseendasse ja oma kaasinimestesse; omaenese mõistuse ja keha hääle kuulamine igal ristteel, kus valida tuleb. Hüppaks korraks keha juurde … Nagu religiooni puhul ikka, on ka siin tugev seos seksiga, selle reguleerimisega, represseerimisega ja diskursusega, milles see lubatud on. Corinne’i sõbranna Annika on õppinud kuulama oma keha ning muutnud selle jumalast looduks, mistõttu on õnne tingimuseks just selle hääle kuulamine – seksi nautimine. Kuid Corinne’i mees on niivõrd vaoshoitud, tagasihoidlik ja mannetu (kunagine rokkstaarihakatis!), et siin ei saa mingisugusest mõnust juttugi olla. Ja kuna tegemist on rangelt meheliku valitsemismudeliga kogukonnaga, ei ole tal ka õigust jagada õpetussõnu, vastu hakata või ise initsiatiivi haarata. Rahuldamatus seega nii vaimsel kui füüsilisel tasandil muudab edasise kaastoimimise selles ringkonnas võimatuks.

Kogu see teekond, kahtlemine – vaieldamatu tahte ning vältimatu võimatuse vaheline pinge – on esitatud üllatavalt inimlikult, ausalt, isegi vahetult. Inimene on igal sammul pidevas muutumises: ei ole kõrgemat ja kindlamat pinda, millele toetuda peale iseenda. Ainuke – ja parim – võimalus on moodustada iseendast see pind, mis peaks vastu kõikidele hoopidele. (Siin on muidugi jälle oht kalduda äärmusesse – ‘mina’ muutmine kultusobjektiks, individualistlik unistus, kuid õnneks on ka seda ilusasti välditud.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s