Jelena

Elena

Venemaa 2011; lavastaja Andrei Zvyagintsev; stsenarist Oleg Negin; osades Yelena Lyadova, Nadezhda Markina, Aleksey Rozin, Andrey Smirnov

Film algab nii, et mõtlesin ega juhuslikult midagi viga ei ole, kas äkki ei taha mängija plaati omaks võtta või milles asi. Aga ei, kõik on korras, lihtsalt mitu natuurmorti järjest, milles ei toimu mingit liikumist. Äkki aga lendab vares või ronk pilti sisse ja karjub (võib-olla “Nevermore!!”, kes teab), kuid ei rebesta järjult ega pane filmile kõrget tempot sisse, vaid hakkab vaikselt, peaaegu hääletult käristama kangast, mida mööda tegelased igapäevaselt toimivad.

Jelena on abielus rikka ärimehega; ta täidab enamasti justkui teenija ülesandeid – pärit on ta ju ühiskonna vaesemast klassist, haiglaõde, kes Vladimiri kunagi terveks on ravinud. Eks elupäästmise eest ta sattus sedavõrd heategevusliku käe alla, mis nüüd arvab, et olles juba nii palju Jelena eest teinud, on viimane talle pigem võlglane kui abikaasa. Niisiis kui Jelena pojapojal, kes oma isa ja emaga elab mingis lasnamäelises korteris kaugel-kaugel jõukast linnaosast, on vaja kolledžiraha, teatab vanamees, et mõhkugi te ei saa. Töötage ise, neetud parasiidid! (Pigem jätta raha oma logelevale tütrele, kes võiks papiga edasi logeleda.)

Kui Vladimir infarkti saab, hakkab (tõeliselt) heategevuslikul Jelenal peas põlema tuluke – saaks ainult oma poega aidata (kes muidugi samuti ainult logeleb). Niisiis … paar Viagrat ja asi korras. Kuid ega sellest midagi parane, Jelena saab endale vaid uued bossid, keda teenindada. Kuid ega ta teistmoodi elada ei suudagi – ja südamepõhjast heal, omakasupüüdmatul inimesel ei ole siin sugugi lihtne elada. Selline isik ei kuulu kuskile, teda ei võeta omaks, ta on liiga kahtlane. Jelena on põhimotteliselt üksik ja selleks ta ka jääb. Nii kahe perekonna, kahe sotsiaalse klassi piiri peal kui lihtsalt väljaspool normaalse omakasu peal väljas oleva inimese piiridest.

“Jelena” näitab oma peategelase raskusi järeleandmatu pingega, mis jookseb läbi kogu aeganõudva protsessi. Tegelastel ja süžeel lastakse rahulikult, isegi aeglaselt meie silme ees lahti rulluda. Intriigid tekivad justkui iseenesest ja paari kujundiga, paari heliga suudetakse karmile realismile lisada mõneski punktis sürrealistlik alatoon, mis muudab kogu kogemuse veelgi mitmekülgsemaks. See salakaval vares on oma kriipistööd hästi teinud ja pannud hobusedki hinge heitma, maapinda väetama. Mis tast muud ikka kasu on.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s