Circumstance

Circumstance

Prantsusmaa, USA, Iraan 2011; lavastaja ja stsenarist Maryam Keshavarz; osades Sarah Kazemy, Nikohl Bosheri, Reza Sixo Safai, Soheil Parsa, Narsin Pakkho

Atafeh ja Shireen on 16aastased mässajad teismelised Teheranis, kes ihkavad vabadust, sära, mõnu, naudingut, seksi, alkoholi, filme, muusikat ja nõnda edasi – kõike, mis on Iraani valitsuse poolt keelatud. Samamoodi ihaldavad nad teineteist. Ehk film, mille kokkuvõtteks: “geinaised Iraanis võitlemas armastuse nimel”. Ühel (saatuslikul) päeval saabub Atafeh vend Mehran koju pikalt võõrutusravilt püha ja pühendunud usklikuna, puhastununa; olles valmis kõik räpased uskmatud kas ära hävitama või enda poole võitma.

Mehran värvatakse Moraalipolitsei poolt ning ta asub pingsalt jälgima kõike, mida noored naised ette võtavad. Tema isik kehastab autoritaarset ja käsuvalitsust, mis keelab igasuguse pulbitsemise ja karjub: olge vagad, räpased penid! Kaks tugevalt välja joonistatud ja ilma mingisuguse peenetundelisuseta paikapandud poolust: tüdrukud kui vabaduse ja vend kui repressiooni kehastus. Kuid viis, kuidas viimane tungib esimeste igasse elusoppi, on üsna huvitavalt esitatud, nimelt kasutades järelevalvekaameraid, mis jäädvustavad tüdrukute iga väiksemagi liigutuse pea igal tänavanurgal. Alguses tundub see lihtsalt tavapärane, väike dokumentaalstiilis jäädvustus lisaks “kunstilisele” kaameratööle, kuid see pilk järjest süveneb, kuni jõuab ka kööki, magamistubadesse, peldikusse … See tungib niivõrd sügavale, et murrab igasuguse iha vabaduse poole – enam sa ei dubleeri “Milki“, õõnestaja! “Jah, ma hakkan oma naisekohustusi täitma!” karjub sisemine hääl, hääl, mis peaks olema viimane vastupanupaik. On murtud.

Lisaks sellele selgele duellile “hea” ja “kurja” vahel (eristus oleneb sellest, kust poolt vaadata, kas USA produtsentide või Iraani Moraalipolitseinike – muide, jah, kõik vabastav on tagasi viidav USA lääneliku kultuuri versioonile, mis võib vahel osutuda veidi häirivaks) eksisteerib ekraanil veel põlvkond, mis viis läbi islamistliku revolutsiooni, mis pürgis samuti vabaduse, eneseväljenduse ja mõtteõiguste poole. Kuid suubus karmi religioossesse valitsusse, mis oli karmilt keelav kõva käsi, mis purustas väiksemagi lootusekübeme … Tüdrukute vanemate käitumisest on tunda, kuivõrd vastumeelselt nad käituvad tolle range koodeksi kohaselt, kuidas vaikselt ikka hõõgub see mõte, et “kunagi me võime koos ujumas käia …” See vaikne vastupanu on isegi huvitavam kui avalik märatsemine teismeliste poolt – siin segunevad nii resignatsioon kui valmisolek taas haarata igast vabaduse väljendusest; igast võimalusest, mis lubab vabadust väljendada. Nukrameelne pearaputus, mis võiks põhistada ja põhjendada noorte mässamist; võiks sellele õigustuse ja toe anda. Kui see ainult ei püsiks minevikus ning kanduks edasi uude põlvkonda; ei suubuks noogutamisse võimu lausungite üle – võiks see anda noorte rabelemisele tähenduse.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s