Tourist Trap

Tourist Trap

USA 1979; lavastaja David Schmoeller; stsenaristid David Schmoeller ja J. Larry Carroll; osades Chuck Connors, Jocelyn Jones, Jon Van Ness, Robin Sherwood, Tanya Roberts

Filmi ülesehitus on täiesti tavaline: noored eksivad ära/jäävad kinni, hullavad veidi ja saavad surma. Kuid mis teeb asja veidi huvitavamaks, on mannekeenid ja kogu see hullumeelsus, mis kaasneb mõrvarlike maskidega, nende taga peituvate müstiliste liikumapanevate (mõtte)jõududega.Nukkudes ja külmunud grimassidesse väänatud maskides valitseb mingi (seletamatu?) õudus. Justkui elutu elustuks ning püüaks sind omakorda haarata enesega kaasa elutu mateeria maailma, tõmmata sinugi näole igavene naeratus, mis võiks küsida nagu Jokker: Why so serious? Tegu ei ole (vaid) elavate surnute-zombie’de-laadse aktsioonihorroriga, milles poolmädanenud ilatsevad laibad kõmbivad rahulikult sinu poole kuni sa elu eest rahmeldad. Nukkude-maskidega tungib õudus sügavamale, hakkab kriipima ja õõnestama seespoolt – hakkab sind vormima elutuks mitte nahast, vaid elunditest alates. Roiskumist tuleb vältida.Inimese muutmises mannekeeniks ei ole tegemist enam kõigest surmaga, pärast mida ei oleks mitte midagi. Sa säilid, mingis mõttes jääd elama peale kohutavaid siirdamis-vahatamis-protseduure, jääd tardunult jälgima maailma, milles sul ei ole väiksematki võimalust liikuda, kui just keegi sind oma tahtmise järgi ei liiguta. Sa oled absoluutselt võimetu; igavestest  tardunud piinades. “Tourist Trapi” suguses filmis peaks sellise hirmu esilekutsumine äratama tõelise elutahte, panema toolist püsti tõusma ja end liigutama, ennast katsuma – kas ja kuidas ma ikka olen elus isik. Keset elutust tundma oma elususest lõputut, joovastavat rõõmu:Kahjuks loodab “Tourist Trap” liiga palju aktsioonile, liiga vähe psühholoogilisele õudusele. Liiga palju tapmist ja tagaajamist – nagu ühes korralikus slasheris ikka olema peab, kuid vaiksem, tumedam, õõnestavam kinotükk oleks mõjunud tohutult võimsamalt. Ei ole suuremat pettust kui lubada hirmutavat mentaalset seisundit ja piirduda kõri läbi lõikamisega. Kuid: ei saa nii karm ka olla – siin on piisavalt sisemisi judinaid tekitavat samuti; eelkõige mannekeenid, “venna” maskid, mis annavad edasi tõeliselt hullumeelse kogemust, siirdavad selle sinu normaalsesse ajju. Lihtsalt – kõik toimub natuke liiga lärmakalt ja rabeledes, muidu oleks ehk tegemist juba klassikalise õudusfilmiga. Kui ei oleks toetutud slasheri stsenaariumitele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s