A Snake of June

Rokugatsu no hebi

Jaapan 2002; lavastaja ja stsenarist Shinya Tsukamoto; osades Asuka Kurosawa, Yuji Kotaro, Shinya Tsukamoto

Kas sa näed maailma ainult läbi kitsa toru, ähmaselt ja juba surnult? Nagu küllaltki rikas abielupaar, kes enam eriti omavahel ei suhtlegi – elavad vaid oma steriilses korteris, vahetavad viisakussõnu, küürivad aina edasi oma juba poleeritud portselanpindu? Ühe kinnisideeks, sisemiseks saladuseks on puhtus ja teisel räpasus. Kes ei julgegi enam omavahel kõnelda asjadest, mis võiksid olla nende käitumiskoodeksi piire ületavad. Üks veel julgeb seksist unistada, teine asendab igasuguse iha küürimispulbriga seda sügavamale ihudes. Peale Tsukamoto “A Snake of June’i” vaatamist võib küll ses esiplaanil olevale abielupaarile ette heita nende igavlemist, moraalset-käitumuslikku paigalseisu, tundes end neist kuidagi ülevamana, vabamana ja võimatult arenenumana oma ihade väljendamises ja ellu viimises, kuid …… samal ajal paneb Tsukamoto pea igal pöördel vaataja kahtlema tema ülimuslikkuses tegelaste suhtes, paneb proovile nii vaataja meeled, intellekti kui moraali. Sisestades rikka ja igava paari ellu jälitaja, kes saadab naisele (kelle tööks on elude päästmine, kuid kes ei suuda ise kuidagi elada) intiimseid pilte naise salamängudest üksinda kodus, on esimene mõte, mis toodetakse, koheselt, et tegemist on lurjusega, kurikaelaga, kes tungib teiste ellu, kes tuleks kinni pista – ehk: nii ei tohi teha. Kuid see on kõigest esmane, aktsepteeritav reaktsioon, mida tavaliselt filmid üritavad saavutada lõputiitrite ajaks; vaataja peab jõudma äratundmisele, mis on vale käitumine. Kuid “A Snake of June” esitab väite kohe alguses, et seda siis lammutama hakata.Olete kunagi end tundnud nagu mees ülemisel pildil? Kogu aeg sajab, rõhub, ilm on hall, hing on tühi, kingad on muda täis, tänavad on nii kitsad, et ümber pöörata ei ole võimalik? Võib-olla sellepärast, et suurem osa filmidest jõuab lõputiitriteks just selle sama järelduseni: EI TOHI! (Ja kes ei võtaks kunsti suurel määral käitumisjuhiseks, olgugi et teadmatult?) Olgu – kuid mida teeb “A Snake of June”? Paneb ahistatud, represseeritud ihad vohama just nimelt vägivaldse sekkumise kaudu; paneb inimesed end tänaval rahuldama, uputab nad pesumasinasse, äratab üles, paneb tsentrifuugi täisvõimsusele ja sunnib vaatama omaenese surma läbi sellesama ahistuse, mis sundis vägivaldsele sekkumisele. “A Snake of June” näitab, et sellise igavleva vagatsemise kaudu, mis keelab intiimsuse, suhtluse, kehalisuse (ja muudab keha seeläbi pühaks objektiks mida ei tohi puutuda, kui vaid tapmise eesmärgil), on inimesed end ülendanud positsioonile, millelt võib absoluutselt kõike hukka mõista, kuid milleni jõudmine samal ajal tähendab juba inimese enese surma. St tema ei ole enam tegutseja, vaid passiivne vaatleja – ning ahistus tegutseb tema eest. Tegutsemisvõimetu otsustaja; impotentne moralist – kerkib filmist välja kui tõeline antikangelane, inimsusevastane kurjategija. Sest vaatamata kõigile oma pildilistele, kehalistele, vaimsetele julmustele on tegemist absoluutselt kauni filmiga, mis tunnustab meelelisust (võtke kas või Tsukamotole eripärane intensiivne pildikeel, mille eesmärgiks on tungida otse vaataja ajukäärudesse) ja seksuaalsust – alustades sealt, kus enamik lõpetab, ütleb, et te pole veel alustanudki.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s