Varjutus

L’eclisse

Itaalia, Prantsusmaa 1962; lavastaja Michelangelo Antonioni; stsenaristid Michelangelo Antonioni ja Tonino Guerra; osades Monica Vitti, Alain Delon, Francisco Rabal

Järvest tõmmatakse välja sportauto, mille roolis istub kerratõmbunult laip, käsi üle ukse ulatumas, et keegi teda tunnistaks. Kuid ilma et keegi tunneks ennast tõepoolest elavana, ei ole ka surm märkimist vääriv; elu ei ole leinamist väärt. Niisiis on põhiliseks jututeemaks auto mõlgid ning kaotatud aeg ja raha, mis autoostmiseks kulusid.Kuid asi ei ole kõigest selles, et inimesed on sedavõrd võõrandunud, et ei oska enam teineteist puudutada, teineteisele pühenduda ja iseenda sisemusest leida midagi inimlikku – pigem on probleemiks, et inimlikkus ongi iseenesest juba konstitueeritud pidevalt kiireneva ajatunnetuse ja aina kuhjuva rahahunniku poolt. Inimlikkus tähendabki aega ja raha, mis kuluvad isiksuse loomiseks. “Sa ei seisa kunagi paigal …” – “Miks ma peaksin?” Tõepoolest, seisma jäädes kaotaks mees kogu oma olemuse, virtuaalne jõukus hakkaks kahanema ning aeg muutuks vaid üheks igavaks jätkuvuseks, mis sunniks silmi kinni panema ja magama keerama. Naist ei ole võimalik puudutada, hoida – teda on võimalik ainult hoogsalt ja pealetükkivalt suudelda, rahmeldavalt paarituda; kui inimlikkus on kehtestatud kiirelt mööduvate hetkede poolt, saab ka teist kohelda vaid kui hetke, ühte ühikut kumuleeruvas jõukusehunnikus. Võimatult kiirenev tempo muudab ülevaloleva pildi justkui võimatuks objektiks: Piero ja Vittoria justkui puudutaksid teineteist – ent sellise ilme võib jätta vaid kujutise petlik kujutlus …Kui börsil tehakse leinaseisak, on ainuke asi, millele ilmselt kõik spekuleerijad mõtlevad see, et üks minut maksab miljardeid. Inimesed suhtlevad möödalibiseva ajaga, virtuaalse jõukusemaailmaga, mis mitte kunagi ei aktualiseeru – ning see kommunikatsiooni puudumine muudab suhestumise ruumiga – ruumis liikumise – ja teiste inimestega – mõistev/dialoogiline kontakt – võimatuks. Erutus tähendab selles maailmas just nimelt spekuleerida, iha tähendab haarata kinni hetk, mis möödub, jäädvustada see ning panna tasku tallele, muuta aeg monumendiks, mida võib kasutada kui eset enese kehtestamiseks. Mälestus muudetakse rahatäheks, millel ei ole kehalises maailmas kohta. Inimestel endil, kes saavad ainult virtuaalsete ühike kaudu konstitueeritud, ei ole enam maailmas kohta – inimene on ise juba võimatu objekti, illusiooni staatuses.Näed sa haihtumas kuulsat näitlejannat Monica Vittit või filmi peategelast Vittoriat – või näed sa uksest välja jooksmas ja õhulise ajavooluga ühinemas inimest kui sellist? “L’eclisse’i” lõppvaatus sarnaneb – tänu virtuaalsusega ühtesulanud inimesele, kes annavad maale, pinnale vabad käed arenemiseks või hävimiseks – kõige rohkem apokalüptilist ulme- või õudusfilmidega. Viimased viis minutit oleks justkui väljavõte “The Roadist”, mis filmitud must-valgelt ja Itaalia suurlinnas. Ajalepealkirjades “ilutsevad” pealkirjad kiirenevast tuumerelvastumisvõidujooksust ning mitte keegi ei suuda enam ennast tunnetada, kuna kogu järgnevus ja ruumilisus on kokku varisenud üheks hetkeks, mille võib kätte võtta ja pihus purustada.Rääkides “Ööst” ja “Seiklusest“, rõhutasin potentsiaalsuse-virtuaalsuse olulisust (eneseks)saamise protsessis. Nende filmide tegelastel puudus igasugune väljavaade iseenesest, nad olid keskendunud vaid oma liikumisele tühjas ruumis; enese täitmisele kõige ümbritsevaga (ka inimestega), mida oli võimalik kätte saada. “Varjutuses”, vastupidi, tundub, et kõik radikaalselt virtuaalne, haaramatu; kehalisus on kadunud, suudlused on võimatud, armastus on tagasi saadetud mingisse olematusse ideede kuningriiki, mis ei puuduta ealeski maad. Kokkuvõttes toimub Antonioni triloogia selle vahepealse (mitte)ruumiga, potentsiaalsuse-aktuaalsuse kokkupõrgetega, tasakaalustamatu kaalukausiga – ühesõnaga, põhimõttelise rahuldamatuse ja otsustamatusega, mis on kogu elu loov ja toimimapanev jõud. Kui kõik saaks lõplikult selgeks, kui me teaks, mis ja kes ja kus igal ajahetkel, siis ei oleks enam mitte midagi. Vead, eksimused, läbikukkumised on need, mis viivad edasi nii elu, kunsti, mõtet ja üleüldse kõike. Kommunikatsiooni luhtumine on parim arenguvõimalus. Kuid igasuguse ühispinna kadumine, absoluutne keha(s)tuse võimatus kujundite, kujutiste, kujutluste kaudu on juba saanud postmodernistliku mõtte kaudu ilmselgeks, kuid otsene kokkupuude otseste piltidega värskendab ja uuendab, aktualiseerib kuskil võib-olla eos olevaid mõtteid. Või toodab uusi. Essentsiaalne vaatamine, kulla inimesed!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s