Cliché vs Sündmus

Olen mõelnud blogi kirjutades selle peale, kuidas hinnata kino ja filmi, kuidas suhestuda vaadatavaga – ja kuidas nähtav suhestub minuga. Üheks olulisemaks kategooriaks on kahtlemata uudsus, praegust (või omaaegset) sotsiaalset-kultuurilist situatsiooni õõnestavus – kokkuvõtlikult, kino revolutsioonilisus. Kuid tohutul hulgal filme, enamik filme esitab ainult seda, mida me ootame, mis aitab säilitada juba välja kujunenud vaateid, arvamusi, valitsevat maailmapilti. Enamik filme toodab põhimõtteliselt ainult klišeesid:

It should be pointed out here that even metaphors are sensory-motor evasions, and furnish us with something to sat when we no longer know what to do: they are specific schemata of an affective nature. Now this is what a cliché is. A cliché is a sensory-motor image of the thing. As Bergson says, we do not perceive the thing or the image in its entirety, we always perveive less of it, we perceive only what we are interested in perceiving, or rather what it is in our interest to perceive, by virtue of our economic interests, ideological beliefs and psychological demands. We therefore normally perceive only clichés. (Deleuze, “Cinema 2”, 19-20)

Kuid probleem ei ole ainult selles, et meile esitatakse ainult meie võimete kohaseid kujutisi, vaid ka selles, et tihtipeale kipume nägema just klišeedes revolutsioonilisust. What is difficult is to know in what respect an optical and sound image is not itself a cliché, at best a photo (samas, 21). Võtame näiteks Antonioni “Zabriskie Pointi“. Eelnevad Antonioni filmid, millest olen kirjutanud – “L’avventura”, “La Notte” ja “L’eclisse” – esitavad kõik üsna julmalt murdepunkte, klišeedest välja murdmist, panevad vaataja sisseharjunud aegruumi ümber hindama – mõtestavad ümber subjekti positsiooni filmis ja selle kronotoobis. Niisiis, asudes vaatama “Zabriskie Pointi”, lootsin samasugust katkestust, filmi vastupanu minule kui vaatajale; tahtsin, et film ütleks mulle: ära mitte proovigi tõlgendada, öelda, mida miski tähendab, nagu peaks kõigel esitatul olema talle olemuslik substants, mida esitatu väljendab. Küsimuse all on sinu olemus(etus) – ei rohkem ega vähem. Kuid, oma ülistusega nooruse lollusele ja armastuse banaalsusele õõnestab see suur klišee ainult seda, mida esitatakse vaatajale kui revolutsioonilisust. Avakaadrid, milles näidatakse mingisuguse vastupanuliikumise grupi koosolekut, kinnitab kõike seda, mida “normaalse” ja “terve” kultuuri vastastest niikuinii arvatakse: lärmakas, kaootiline, mõttetu, karjuv kamp, kellel pole aimugi, mis toimub; hulk arvamusi, millel pole lootustki jõuda mingisugusegi tõeni. Seega jääb üle ainult tühjalt ringi sebida, armuda ja surra. Milline vastupanu! Milline ilu! Stseen kõrbes paljunevatest armastajapaaridest, paljususest ühes, ühtimisest paljususes ei tähista muud kui sellesama kultuuri arutut juurdetootmist, mille vastastest Antonioni on soovinud filmi teha – sest valitsev kultuur just sellist vastupanu toodabki: arutut lärmi, millel ei ole midagi öelda. Kuidas langes meisterkatkestaja Antonioni taoliste banaalsete klišeede ohvriks?Selgitamiseks ja kõrvalepõikeks tahaks peatuda veidi Alain Badiou’l, kes seob tõe (mitte teadmise ega arvamuse) mõiste lahutamatult subjekti ja sündmusega. Sündmus on midagi, mis on radikaalselt lahutatud situatsioonist, n-ö maailma hetkeseisust, mis katkestab selle ja muudab arusaama sellest seisundist. Sündmus ei saa tuleneda eelnevalt defineeritud situatsiooni parameetritest, kontseptidest, tegutsejatest, vaid peab saama konstitueeritud subjekti poolt, kes sünnib sündmusega samaaegselt.

[…] there is no objective way for truths to be approached in their so-called eternity, truth is strictly a matter of appearing and especially of revealing – subjective affirmation alone enables to confirm that there are truths. […] This is what the subjectivation in its broadest sense is about: organizing an exception which fails to follow the rule. (Vihalem, “What is ‘the subject’ the name for?”, 74)

Subjekt, tõde ja sündmus on kolmik, mis sünnivad ja arenevad asjade seisu reeglite vastaselt, mis muudavad reegleid, mille järgi maailma mõtestada. Kuid, oluline on, et ühtegi neist ei mõistetaks kui mingit Platoni ideede aktualiseerimist:

[…] the subject subsists only as a productive and determining form that results in the very category of truth. […] It has meaning only insofar as it belongs to the faithful continuity of the event. (samas, 75)

Tõe tootmise, täide viimise, aset leidmise jaoks on alati tarvis subjekti, konkreetset vaatepunkti, mis teostaks sündmuse – kõrvalekalde seisundist. Subjekti ülesandeks on toota uudsust, revolutsioonilisust; sündmuse subjekt saabki olla vaid revolutsiooniline ja ilma subjektita ei saa eksisteerida absoluutselt midagi revolutsioonilist. Antonioni, “Zabriskie Pointis” aga võtab omale aluseks just nimelt ideed, mida ei ole toetamas subjektiivne truudus, vaid mis on just nimelt juba saanud nendeks maailma seisundi elementideks, mille kaudu inimesed maailma tajuvad – mis takistavad sündmustel aset leidmast ja subjektidel sündimast. Transtsendentaalne vastupanu, transtsendentaalne maastik – kõik on subjektist ülevad ja toimivad vaid subjekti eelnevate arvamuste, teadmiste tugevdamises, “Zabriskie Point” loob parimal juhul “reaktsioonilist subjekti”, kelle taju on pärsitud klišeede poolt, kes näeb maailma välja kujunenud metafooride kaudu, mis aitavad tal elus hakkama saada (reageerida keskkonnale, mitte selles tegutseda).

Eelnevas kolmes käsitletud Antonioni filmis oli subjekt see, keda ohustati, kes pidi sündima (saama sündmuseks), et üleüldse edasi eksisteerida, kes pidi rikkuma kõiki seni kehtivaid (filmi)reegleid. Nüüd on eelnevalt loodud ideed, kontseptid need, mis takistavad subjektil üleüldse pildile astumast. Klišeede võidukäik revolutsiooniliseks sildistatud kinos.

Subjektist veel veidi: see ei pea tingimata olema inimene, ega isegi loom: vaadake kas või täielikku ebainimlikkust, kuid samaaegset subjektisündmust Soderberghi “Nakkuses“, milles viiruse vaatepunkt toodab radikaalselt uue seisundi maailmas. Selle sündmuse mahasurumine ent on filmi lõpplahenduseks, mis taaskord toodab tuttava maailmapildi: inimesed saavutavad võidu ja korporatsioonid osutuvad päästjaks (potentsiaalne, kuid kokkuvõttes taaskord pseudo-revolutsioon). Paremaks näiteks on Rupert Wyatti “Rise of the Planet of the Apes“, milles valitseva maailmaseisundi toodetud subjektsus avastab iseenese keele, leiab ennast positsioonilt, mis võimaldab täielikult äärmuslikku sündmust. Ahvid sünnivad sõna otseses mõttes sündmuses, mis välistab eelneva n-ö revolutsioonilise subjektsuse (inimese), mis on parimal juhul konservatiivne hegemoon. Ainult sündmuslik revolutsiooniline subjekt, mis moodustub katkestavas suhtes eelnevaga, on võimeline looma ‘tõe-kujutist/kujundit/kujutlust’ – truth-image, mis sündinud Deleuze’i ja Badiou’ sulatamisest. Deleuze vastandab movement-image’it ja time-image’it, kuid jätab neist mõlemist konstitueerivana välja tõde ellu viiva subjekti, mille lisab Badiou. Truth-image on revolutsiooniline kujutis, katkestab klišee mõju vaatajale. Probleemiks jääb äratundmine, mitte mugavusse langemine, ja näha tahtmine.

Advertisements

3 thoughts on “Cliché vs Sündmus

  1. Maakuulaja

    Siit võiks ka välja lugeda varjatud kriitikat “revolutsiooniliste” hipide suunas, kelle revolutsioonilisus on sedavõrd ürgvana klišee et vaene ülalkirjutaja oleks kui väsinud nende(ga) võitlusest. Muidugi on teemaks filmides leiduvad klišeed ja revolutsioonid, mõistagi. Arutluskäigu kohta niipalju, et väga spetsiifiline akadeemiline žargoon ajab silmad kissitama, pidin kaks korda lugema, et jõuda valgustumiseni, samas võib süüdi olla ka pikaleveninud tööpäev ja ei jõua enam oma halle ajurakke kiusata.

    Sündmus, subjekt ja tõde on väga laialt mõistetavad kontseptid, et nende varal võib rääkida millest iganes, kuid nagu aru saan, on siin kahe teoreetiku arusaamu miksitud ja saadud mingi kolmas teoreem. Vahest oleks võinud siia segada ka Lotmanlikke arusaamu revolutsioonist, sündmustest jms, mis selle teemaga siin kindlasti seonduvad. Iseasi, kuidas hr Lotman siia sobitub.

    Edaspidi ootan huviga sarnaseid arutluskäike, väga huvitav lugemine.
    Jaksu edaspidiseks!

  2. sündmus, subjekt, tõde on tegelikult badiou’l üsna spetsiifiliselt kokkukuuluvad mõisted, mis saavad ühendatud ainult ajas, truuduses sündmusele. see ei tähenda ent narratiivi, lõpuni viimist, vaid pigem ellu kutsumist. see tähendab olemisse sekkumist ja sellest ka välja astumist. üritas badiou kolmikut siduda deleuze’i kino-kujutiste arusaamadega. eks selleks oleks vaja rohkem kui üks postitus. Ja vaata et sa ei hakka nende mõistetega kõike seletama! Niimoodi muututaksegi klišeeks, mis takistab näha seletusskeemist kaugemale …

    kokkuvõtlikuks tutvumiseks badiou’ga soovitan: Meillassoux “History and Event in Alain Badiou” – http://parrhesiajournal.org/parrhesia12/parrhesia12_meillassoux.pdf

    üritan ühe postituse veel kirjutada sarnasel teemal. rohkem ajaga ja virtuaalsusega seoses.

  3. Maakuulaja

    Seda kindlasti: see teema nõuab mitme sissekande ulatuses lahtiseletust ja arutlust, kasvõi lause “see ei tähenda ent narratiivi, lõpuni viimist, vaid pigem ellu kutsumist. see tähendab olemisse sekkumist ja sellest ka välja astumist” on piisavalt hämar ja kognitiivsetest dissonantsidest pungil, et lugeda siit välja iseenda jaoks meeldivaid klišeesid ning tõlgendusi (kui jätkata klišeede teemal). Tänud viite eest.

    Tervitustega,
    M

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s