Varjumine

Take Shelter

USA 2011; lavastaja ja stsenarist Jeff Nichols; osades Michael Shannon, Jessica Chastain, Shea Wigham, Tova Stewart

Sleep well in your beds. ‘Cause if this thing comes true, there ain’t gonna be any more.

Curtis, korralik pereisa hakkab nägema hallutsinatsioone ja veidrad unenägusid, mis justkui kuulutaksid ette peatset suurt hävingut, vormitut ähvardust taevast, mis pühib minema meie rahuliku eksistentsi alused ja tingimused. Sellele on õigupoolest korralik seletus: mehe ema on skisofreenik ning siiamaani vajab riigipoolset toetust, et ära elada. Curtise esmane reaktsioon on samuti minna hulluarsti juurde, võtta ravimeid ja saada terveks … Kuid sellele vaatamata võtab mees laenu, et ehitada tormivarjend, milles maailmalõpp üle elada; sellele vaatamata muutub õrn, leebe ja hea mees hullusilmseks paranoikuks, kelle eest maailmal ei ole põgenemislootust. Tema nägemused peavad tõeks saama, sest need on juba niivõrd reaalsed, et on tema elu hävitanud, tema psüühika üle vindi keeranud ja vihma pruuniks ja põletavaks muutnud.

Michael Shannon mehena, kes on otsustanud kuulutada hävingut, mängida laastuse prohvetit, on loomulikult suurepärane. Vaikne, ähvardav, samas kaitsev ja armastav oma perekonna suhtes. Niivõrd hirmutav, et ta võib viimase päästmiseks teha ükskõik mida. Meenutage kas või “Boardwalk Empire’i” vaga-hull agenti või “My Son, My Soni …” linnukaaperdajat – kui on tarvis meest, kes on viidud viimase piirini, võtke Shannon, kes võib edasi anda emotsioone, mis tugitooli vedrud teie pehmesse tagumikku kargama panevad. Ja seda kõike ise täiesti rahulik olles …

Mis on ka nii mõnegi kriitiku närvi ajanud – millal juba midagi juhtuma hakkab, miks midagi ei toimu? Jne. Nagu film kestaks kaks tundi, kuid algusesse jõutakse alles lõpus … Aga – see ongi ju ainuke viis, kuidas taolist katastroofifilmi toota mõjuva-saladusliku-müstilisena. Näidates poolteist tundi, kuidas Ameerika väikelinna koljat, kes peaks olema kõige raskemate füüsiliste katsumustega sina peal, vaikselt, tasapisi, oma mõistust kaotab (või siis mitte?), tunnetab tükk tüki haaval oma isikliku maailma kokku varisemist – andmata samas ühtki otsustavat juhtlõnga, kuhu see tee võib välja viia, hoiab üleval pinget, mis avab lõpus võimaliku maailma, mis jätab filmi mitmeks päevaks meelde, tunnetesse, võrkkestale.

You think I’m crazy? Well, listen up, there’s a storm coming like nothing you’ve ever seen, and not a one of you is prepared for it. – Aga kui tõeline torm saabub, ei ole isegi mitte tema valmis, kogu oma tööga, higiga, vaevaga. Ei puhas determineeritus ega puhas juhuslikkus – kogu ümbritsev on võimalikkus, inimene on võimeline ainult vahele astuma, kui parafraseerida Jeanette Wintersoni (kuna raamat “Kivist jumalad” on teises toas laua peal, ja hetkel ei ole tahtmist sekkuda).

PS. Eraldi kiitus helile, muusikale, luupainajalikele kujutistele ja nende võimsale kompotile.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s