The Whip and the Body

La frusta e il corpo

Itaalia, Prantsusmaa 1963; lavastaja Mario Bava; stsenaristid Ernesto Gastaldi, Ugo Guerra ja Luciano Martino; osades Daliah Lavi, Christopher Lee, Tony Kendall, Ida Galli

Oleme tagasi tuttaval pinnal; pinnal, millel filmimehed on seigelnud vähemasti sajandi … Selleks on loomulikult seks, surm ja hullus – kolmik, mille suhetest vaevalt pääseb, kui vaadata elu jooksul vähemalt mõnda filmi. Paheline aadlik Kurt Menliff (Lee) saabub tagasi koju, teatades tumedahäälselt – I am back! Talle kostetakse selle peale: I told you, you couldn’t come back! Just täpselt, nendesamade hüüumärkidega ja pateetiliselt, nagu kuuekümnendatel kombeks oli, kui veel õudusfilmides üritati näidelda (kuitahes halvasti). Aga kummitustel on halb komme mitte sõna kuulata, ajada oma rodu ja ilmuda kõige soovitamatutesse kohtadesse kõige ebasobivamal ajal. Ei, Kurt ei ole veel kummitus, kuid terve perekond on niivõrd ehmunud, et täiesti elusaks teda samuti pidada ei saa. Kurt on surma kehastus, surma elav liha kogu oma maskuliinses hävitavas jõus, mis peab ainult kohale ilmuma, et panna lagundavad hambad perekonda järama.Oma esimesele ja juba väga ammusele ohvrile Nevenkale (Lavi) teatab Kurt armastustseenis rannal: You used to be so fond of me, you haven’t changed, you’ve always loved violence. Ja esimest korda saavad ühendatud pealkirjas lubatud keha ja piits. Esimest korda saavad ühendatud seks ja surm. Nevenka leitakse teadvusetult, sonivalt, ära kasutatult, kuid näol veider muigvel ilme … nüüdsest on see tüdruk kadunud, leidnud oma tõelise kutsumuse, oma mina piitsas (maskuliinne vägivald toob naisest ikka parima välja).Kuid Kurt mõrvatakse, ta muutub kummituseks per se: kuid omapärane selles 19. sajandil aset leidvas kummitusloos on asjaolu, et keegi ei usu kummitustesse! Nii et meil on veel tegemist müsteeriumiga. Ainult Nevenka näeb Kurti pilvi lõhkuvat keha oma voodi kohale kõrgumas, korrutamas sellele – I hate you, I hate you, I hate you … ning seejärel laskumas naudinguohetesse. Teised näevad jalajälgi, kuulevad uste paukumist ja piitsa laksumist. Kas tõesti võib tegemist olla kehatu mõrvariga? Kas tõesti võivad mädanenud perekondlikud suhted hakata tegutsema omapäi? Kas tõesti võib paljas surmaõhk tappa ühe krahvi?Kuid surm on vahepeal moondunud hullumeelsuseks ning pugenud meie peategelase kehasse, pugenud ohvri kehasse, kes kannatab kõige sügavamaid kehalisi ja hingelisi piinasid oma vägivallatseja-armastaja käe all. Surm on pannud jalga porised saapad ja nõuab oma kättemaksu, nõuab elu, nõuab äratust. Seks ja surm; piits ja keha/laip saavad olla ühendatud ainult hullumeelsuse kaudu. Ei ole teistsugust, normaalset viisi, kuidas tunda naudingut piitsa laksumisest vastu paljast selga. Järsku – ehmatus, selja taha ilmub Kurt, kelle nägu ütleb oma rangete, korralike joontega: aitab! Sa pead mind tapma ka tegelikult. Sa pead hävitama piitsa, mida sa tegelikult vihkad – sest see hirmutab sind. Sa ei taha näha, mis on teisel pool seda kolmnurka … Suurepärane film vastikusest, õudusest enese ja oma keha suhtes, mis on sunnitud rangetesse suhetesse ülejäänud karske maailmaga, milles iga eksimus võib viia põrgusse, või vaesusse – ehk tülgastusse teiste poolt. Muidugi, tegemist on 60ndate toodanguga, nii et seda võib vabalt vaadata ka kui camp-meelelahutust koos sõpradega õlut juues, selle üle naerdes … Kuid head filmid lubavad alati mitut võimalust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s