Investigation of a Citizen Above Suspicion

Indagine su un cittadino al di sopra di ogni sospetto

Itaalia 1970; lavastaja Elio Petri; stsenaristid Elio Petri ja Ugo Pirro; osades Gian Maria Volonté, Florinda Bolkan, Gianni Santuccio, Sergio Tramonti

“Investigation of a Citizen …” algab Ennio Morricone mõjuvalt haarava tunnuslooga ja küsimusega: “Kuidas sa mind tapad?” – “Ma lõikan su kõri läbi!” vastab Volonté mängitud Il Dottore; pärast sõnade teostamist jätab juhtniite igasse võimalikku nurgatagusesse ning helistab politseisse. Edaspidi saame teada, et naine, Augusta Terzi (Bolkan) oli teda provotseerinud katsetama, kas tal on võimalik seadustest üle astuda karistamatult – kas teda üleüldse on võimalik kahtlustada. Filmi sajab sellega sisse jõuliselt võimu-poliitika-puutumatuse teema. Il Dottore ei ole enam lihtsalt mõrvarühma juht, vaid linna turvaülem, kes peab tegelema kõikvõimalike poliitiliste kuritegudega, võimu õõnestamisega, ülestõusukatsetega, meeleavaldustega jne. Il Dottore on seaduse kehastus sõna otseses mõttes.

Kuid mees ei ole korrumpeerunud, nagu ühelt anti-kangelaselt ootaks, ta usub tõsiselt Seadusesse, selle ülemvõimu kõigi inimeste saatuse ja käitumise üle otsustades. Il Dottore funktsiooniks filmis on paljastada võimu korruptsioon, muutudes ise kurjategijaks. “Tavaline kurjategija Seaduse esindajana!” karjutakse talle ühes stseenis otse näkku. Kuid tema eesmärk on ju kaitsta riigivõimu kõigi õõnestajate eest – kuidas saab tema olla kurjategija? Selles vastuolulises olukorras hakkame nägema Il Dottore psüühilist murdumist. Mees oli niivõrd kindel oma positsioonis ja tegudes, oma ja teiste võimukandjate meetodites, kuid nüüd tuleb tal silmitsi seista tõsiasjaga, et mitte seadus, vaid pigem “õigustatud” (seadustatud, mitte õiglane) vägivald on see, mida kasutatakse valitsuse turvalisuse tagamiseks.

Il Dottore – sedamööda, kuidas temasse juurduvad kahtlused ja võimu mädapaised – muutub järjest julmemaks, vägivaldsemaks, hoolimatumaks – ehk nõrgemaks: nii kuidas kaob tema usk seadusesse, kaob ka tema ise. Selle mäetipu-positsiooni kadumisega seotakse – taaskord – seksuaalne impotentsus. Mõrvatu, Augusta, heidab mehele ette, et too on võimetu, kõigest kloun, kes kasutab oma poliitilist-korrakaitsjalikku võimu oma puudujääkide korvamiseks. Oleks aga ilmselt liiga lihtne põhjendada võimu ärakasutamist seksuaalse impotentsusega – see on lihtsalt üks element, mis lisandub Il Dottore kukkumisele Mõistuse-Seaduse troonilt Hulluse-Kuritegevuse sohu.

Põnevam kui mõtisklemine seksuaalse impotentsuse üle on pigem jälgida, kuidas need kaks – Ratsionaalsus-Seadus ja Hullus-Kuritegevus – seotakse üheks ja samaks riiki valitsevaks mehhanismiks. Võim, mis deklareerib end kui ratsionaalset korra, struktuuri, stabiilsuse kaitsjat, valvajat, viiakse täide meeste poolt, kellele lõppeks on seadustest tähtsam enese vägivaldse võimu demonstreerimine seadusene. Vägivalla kasutamine kui seadus. Seadus kehtib, kuna see on vägivaldne, repressiivne, isegi surmav. Seadus püsib, kuna see tapab – mitte ei kaitse inimeste õigusi jne muu “liberaalne möla”. Niiviisi saab demokraatiast (mida filmis kõvahäälselt kuulutatakse) omamoodi sürrealistlik fašismi taaskehastus. Kõne, mille Il Dottore oma ametisseastumisse puhul peab, sarnaneb hirmutavalt palju Hitleri või Mussolini kõnedega: REPRESSIOON ON MEIE RELV! Äärmuslik, mõnede jaoks liiga lihtsustav, kuid just oma sürreaalse dimensiooni tõttu hämmastavalt vabastav filmikogemus. Jõuline, hullumeelne, põnev – fantastico!

PS: tänud Trashile soovituse eest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s