The Story of Richard O.

L’histoire de Richard O.

Prantsusmaa 2007; lavastaja ja stsenarist Damien Odoul; osades Mathieu Amalric, Rhizlaine El Cohen, Stéphane Terpereau

Fantaasia, iha ja seks: viimane peaks saama oma mõtte, oma “kõrgema” eksistentsi fantaasiate ja ihade aktualiseerimise kaudu? Damien Odouli “L’histoire de Richard O.” peategelane (arvake ära, mis nimega? – mängib Prantsuse praeguse hetke ehk suurim staarnäitleja, kõikjal kohal olev, Amalric) ei ole rahul. Enesega, suhtega, maailmaga. Ja otsustab sõbra (lihtsalt Le Grand, Suur) videokogus oma fantaasiatest rääkivad naised ära proovida, täita nende ihad ja täita iseennast nende ihadega. Sukeldumine seksuaalsusse, mis peaks avama hoopis uue perspektiivi, hoopis teise maailma senikogetu kõrval või selle sees.

Kuid, kuid … kui elu koosnebki ainult fantaasiate-ihade täideviimises, lakkamatus aktualiseerimises, muutub kogu tegevus ääretult labaseks, tavaliseks, külmaks, kõledaks, pimedaks jne – hirmutavaks. Kui kõik saab rahuldatud, ei jää enam mingisugust jääki, ei eksisteeri potentsiaalsust; jääb vaid masinlik liigutamine, kõnelemine. Armastuse mõte ja surm samaaegselt peitub fantaasiates. “L’histoire” keskendubki sellele kalgile loomalikule – ei, pigem masinlikule – triviaalsusele, mis mõtte otsingutega lõpuni minekust kujuneb. Tahtsin olla tiiger, kuid muutusin arvutuslauaks … Tahtsin haarata oma kehasse terve maailma, kuid tegin vaid rida identseid, juba tuhmuvaid koopaid …

Probleemiks seega igasugune võimatus, võimetus astuda välja mehhaanilistest liigutustest, millega kasutatakse ümbritsevat kui instrumenti, võimetus tegutseda kaugemal iseenda jäsemeulatusest. Ei tahaks “L’histoire” kontekstis vastandada sugugi keha ja vaimu – et justkui vaim oleks potentsiaalsus ja keha selle täideviimine; kui esimene eraldada, jääb alles ainult muda, milles sumbata. Kehalisuse potentsiaalsus, käitumuslik kreatiivsus (mis loomulikult ei ole kunagi eraldi vaimust jne); võime mitte käituda nii nagu ette nähtud; võime mitte olla. Richard O. on kaotanud võime mitte olla ja omandanud võime olla ainult ühte moodi – mis lõpuks muutub niivõrd triviaalseks, et saab lõppeda ainult tühjusega, mõttetusega, …

Ma ei ütleks seega, et film oleks mõttetu, uinutav, vaid pigem karm ja äratav; huvitav ja isegi keerukas. Sest prantslastel on selline loll komme, et nad ei taha tihti kõike ette näidata, mida tuleb antud situatsioonis mõelda, milliseid teguviise väärtustada … Lisaks, tundub, et tegemist võiks olla ühe “Shame’i” eelkäijaga, kuigi ma viimast ei ole veel näinud. Igal juhul, kontseptsioonid tunduvad sarnased ja oleks huvitav võrrelda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s