Mad Love

L’amour braque

Prantsusmaa 1985; lavastaja Andrzej Zulawski; stsenaristid Andrzej Zulawski ja Etienne Roda-Gil; osades Sophie Marceau, Francis Huster, Tchécky Karyo, Christiane Jean, Jean-Marc Bory, Michel Albertini

Mul puuduvad adekvaatselt intensiivsed, energilised, hullumeelsed sõnad kirjeldamaks Zulawski hullumeelset armastust, nii et pean kõigepealt näitama, et oleks mingitki aimu, milline see välja näeb, kuuldub ja mõjub:

Miki Hiire, pardi, klounimaskides ülevoolava käitumisega tegelased röövivad panka justkui tantsiksid mingi sisemise muusika järgi, liiguksid sisemise sunni järgi mitte kunagi seisma jääda ega midagi tagasi hoida. Maskid naeravad meile ja meie rahale näkku, prääksuvad nii, et saame aru, kui idioodid me oma vaoshoitud vagaduses oleme … Järgneb aga veel suurem rünnak, kahetunnine hüsteeriline, tohutult intensiivne kogemus, mis tahab purustada kõik piirangud, mis vangistavad meie kehasid. Eeldame, konventsioonides kinni nagu ikka, et peale pangaröövi maskide alt välja ilmuvad tegelased on tõsised röövlid, kes röövivad raha raha pärast, kes lähevad pärast oma peidupaika papihunnikuid jagama ning lähevad siis oma villadesse mõnulema. Kuid maskide alt ilmuvad välja – veelgi hullumeelsemad tegelased, kes alles nüüd hakkavad tantsima, lausa lõkerdama; oma ülevoolavuses langevad krampidesse; ühesõnaga, on täpselt sellised nagu nad tahavad olla, nagu nende keha neil käsib toimida. Terve “L’amour braque” oleks justkui täis Nolani loodud Jokkerit Heath Ledgeri geniaalses hulluses: What doesn’t kill you, simply makes you … STRANGER. Raha röövitakse ainult selle põletamiseks. Some people just want to see the world burn

Ma ei kasutanud enne sõna idioot juhuslikult. Vaatasin filmi ja mõtlesin, et siin on midagi palju vanemat kui kaheksakümnendate popmoeaktsioon, midagi sügavamat ja samas midagi palju otsesemat, radikaalsemat, vabastavat vägivaldsust ja kehalisust … Mõtlesin Dostojevskile. Ja lõputiitrite saabudes selgus, et film on inspireeritud “Idioodi” poolt. Kahjuks ei saa “L’amour braque’i” kohta öelda Dostojevski ekraniseering, tegemist on liiga lõdva viitamisega – vastasel juhul loeks selle automaatselt Dostojevski parimate tõlgenduste hulka. Zulawski ei tegele niivõrd vene meistri romaani sisuga, süžeega, kuivõrd just kontseptide, tunnetuse, meele- ja kehaseisunditega.

Armukolmnurk Mary-Léon-Micky on esitatud kui üksteist piiramatult armastavad inimesed, lausa piinarikkalt võimsalt; kusjuures ei ole sugugi kahe mehe armastus ühe naise vastu, vaid meestegi vahele seotakse lõhkumatu sõprusside. Léon mängib konkreetselt Idioodi rolli – süütu, lootusrikka pilguga noor mees otsimas oma elu armastust -, kuid, nagu öeldud, on siin kõik idioodid, kõik on Jokkerid. Röövlijõugu juht Micky on samavõrra süütuke ja rikkumatu, kui asi puutub armastusse: see tähendab, et ei ole endale peale asetanud piire, mis muudaksid armastamise käitumiseks ühiskondlike koodide järgi. Kogu südamest! Alati!Kõik tegelased annavad endast absoluutselt kõik; elutahe, naudinguiha on niivõrd suured, et igasugusest tegutsemisest saab kiremöll ja piinav-naudinguline kehaline kogemus. Süütu ja tütarlapseliku näoga noor Sophie Marceau kehastab kogu seda energiat ja iha, kogu läbistavat naudinguvalu, mis tegelasi valdab. Nii puhas, nii selge, nii rikkumatu, nii täielik – ja just seetõttu niivõrd ohtlik, et võib hävitada terveid elusid, terveid maailmu. Kuid võib neid ka ehitada, luua, olla aluseks tohutule kreatiivsusele. Zulawski “L’amour braque” selle traagiliselt valusa loomingulise naudingu pinge suurepäraselt välja toonud, seda lausa kehastades, luues niivõrd energilise linateose, niivõrd ründava, et sellest ei ole õigupoolest midagi kuulda olnud, välja arvatud paar (sõna otseses mõttes ainult paar) arvustust netiavarustest. On olemas vabastav viis loominguliseks idiootluseks – L’amour braque, hullumeelne armastus, endast absoluutselt kõige andmine, konventsioonide lõhkumine ja uute olemisviiside loomine. Leidsin imdb-st järgmise “arvustuse”: This movie is totally insane, all the characters are weird and the actors even sophie marceau are at their worst ,i tried to find a single person that would be a bit normal but there was none, stay away for sure. Normaalsus on ju see, mis peaks filmidest eemale hoidma panema??? Rohkem hullumeelsust!

Advertisements

One thought on “Mad Love

  1. suvaline

    Dostojevski, olgu taevas talle armuline, vihkas väga Peeter Toropit
    (kes teda muidugi väga austas). Muudkui otsis aga võimalust, et saaks
    talle (st Toropile) haua tagant käkki keerata. Ükskord läks
    Dostojevski koguni nii kaugele, et lasi idioodi põhjal filmi teha…

    Huvitav, kas Peeter Torop (keda ma muidugi väga austan) seda varianti ka teab?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s