Üksildane eetika

Jacques Derrida, “Surma and”, TLÜ Kirjastus, 2011Niipea kui ma rääkima hakkan, väljendan ma üldist, ja kui ma seda ei tee, siis ei saa keegi minust aru. – Nii väljendab, vähemalt üritab väljendada Kierkegaard “Kartuses ja värinas” Aabrahami – ja selle kaudu kogu usu – paradoksi. Aabrahami ohverduses on eetilise väli “suspendeeritud”; eetiline sätestab Aabrahami kohustuse Iisaki ees lihtsalt ja selgelt: “isa peab armastama poega rohkem kui iseennast.” Kuid Jumal, ainulisus, üksik, singulaarsus kohustab Aabrahami Iisakit ohverdama. Üksik tõuseb üldisest kõrgemale ja taandab üldisuse (seaduse, koodeksi, normi). Aabrahamist saab usu rüütel, kes “on paradoksis, ta on üksik, absoluutselt üksik ilma igasuguste seoste ja küsitavusteta.

Asi ei ole seega lihtsalt selles, et Aabrahamile seatakse eetilisest, üldistest ühiskondlikest normidest kõrgem käsk. Aabraham lõigatakse ära absoluutselt kõigist suhetest, mis võiksid tema käitumist juhendada; ta muudetakse absoluutselt üksikuks – ta pannakse vastutama, temalt nõutakse vastust. Hiljuti avaldatud uues eestikeelses Derrida tõlkes “Surma and” leiame sama loo tõlgenduse just nimelt vastutuse vaatepunktist – st olemuslikult eetilisest.

Derrida: pole vastutust ilma dissidentliku ja loova katkestuseta traditsiooni, autoriteedi, ortodoksia, reegli või doktriini suhtes. Vastutus eeldab hereesiat, vastupanu üldisele. Oletame, et siin ei ole lihtsalt tegemist järjekordse erandi-loogika välja joonistamisega. Schmitt ja tema kaudu Agamben (eriolukord) on selle sidunud liialt suveräänsuse mõistega (erand kui seadust jõustav, toimima panev väljaarvatus, mis on samaaegselt ka lahutamatult seadusesse kaasatud), mis takistaks mõistmast eetikat kui vastupanu ja vastupanu kui vastutust. Eetika ja vastupanu seoste tabamiseks tuleb esiteks muuta eetika tähendust, mõista seda foucault’likult kui inimese suhestatust iseendaga, inimese käitumist ja eneseloomist ühiskonnas. Eetika ei oleks enam üldiste normide kogum à la “sa pead armastama oma poega rohkem kui iseennast” – siin oleks ehk sobivam kasutada mõistet ‘moraal’.

Kuid kuidas on ülepea eetika võimalik singulaarsena, kuidas on üksik võimeline olema ‘eetiline’? Just nimelt vastutuse kaudu. Kui meil on ette antud koodeks, millele toetuda, normid, millelt lähtuda ja enese käitumist piirata; kui käitumisprintsiibid on universaalsed – kõige lihtsam näide on muidugi kümme käsku -, ei ole inimesel enese eest võimalik vastutada; ta on allutatud ja eeldatavalt juba süüdi: “sina ei tohi mitte …!” Võime öelda, et üldine (mitte enam üheskoos eetikaga) vabastab inimese vastutusest: inimene võib korda saata nii palju lollusi just nimelt selle üldise tõttu. Derrida räägib siinkohal kalkuleerimisest, võlasuhetest: on teada, mis karistused ootavad ees teatud teo puhul; karistused, tulevased nõudmised võimaldavad inimesel seadusi murda. Seadused ongi ju loodud rikkuvate, neist väljapoole jääva käitumisruumi kohta kehtivatena. Seadused eeldavad rikkumist – ja lubavad tasu selle eest, kui sa neid ei riku. Pääsed taevasse. Või jääd ellu. Võib-olla.

Seega see vastupanu kui eetika ei ole loomulikult lihtne seaduste rikkumine, mis kuuluks samuti seadustega määratletud ruumi. Eetika vastupanulisus ilmneb just nimelt eraldatuses, inimese vastutuses iseenda ja teise ees; vahetutes ja üldisesse tõlkimatutes suhetes iseenese ja teisega. Iga suhe, iga konkreetne akt toodab nii iseennast kui neid, kellega suhestutakse, kelle üle igal ajahetkel otsustatakse. Vastutus selle otsustuse ees, mis langetatakse igas suhtlusaktis on eetiline, käitumuslik ja isiksusi moodustav. Kuid see ei ole tõlgitav, ei saa olla tõlgitav üldisesse moraalikoodeksisse, vaid peab tulenema konkreetsest aktist, millel ei saa olla ettekirjutatud sisu. Iga akt toodab eetilisust väljaspool üldist; eetika on väljaastumine üldisest, eraldatus hindavast-keelavast üldisusest, mis ütleb: “sa pead” või “sa ei tohi”. Eetika kui vastupanu tähendab ainulisust ja vastutust. Vastutus tähendab üldise seiskamist.

Niipea kui ma rääkima hakkan, väljendan ma üldist, ja kui ma seda ei tee, siis ei saa keegi minust aru.

Advertisements

2 thoughts on “Üksildane eetika

  1. Maakuulaja

    “Seadused ongi ju loodud rikkuvate, neist väljapoole jääva käitumisruumi kohta kehtivatena. Seadused eeldavad rikkumist – ja lubavad tasu selle eest, kui sa neid ei riku.” – pigem tasustatakse selle eest, kui oled seadust rikkunud, saad riigilt veidikenegi tähelepanu (kuigi negatiivset), kuid nn korraliku kodanikuna oled kõigest kõrvale jäänud ja seaduste poolt ignoreeritav mittekeegi, kuna seadus käsitleb just kõrvalekaldeid. Palun mulle seadust, mille järgi iga aasta nt tuludeklaratsiooni täitmise aegu saan lisaboonust oma seadusekuulekuse eest.
    See on muidugi naljaga pooleks, aga miks mitte!

    Viimase lõigu kohta ütleks seda, et oled eduliselt suutnud väga raskekaaluliselt sõnastada rohujuuretasandi olmepsühholoogilised faktid, mis ehk tõesti mõnele indiviidile võib teadmata olla. Teine lugu on muidugi elamine selle järgi – vastutusrikkalt, eetiliselt, … – mistõttu ei kaota teema oma aktuaalsust. Vist.

    Kuna mu kommentaarid on väga pragmaatilised vrd sinu metafüüsilisemate väljendustega, siis võib olla, nagu alati, et võisin kõike valesti mõista!

  2. Mõtlesin küll tegelikult n-ö negatiivset tasu, ehk mitte-karistust. Kristluse kontekstis oli küll “konkreetne” positiivne tasu – järel-elu, elu pärast surma, kui praeguseks on see suures osas ära kadunud – ja ka seadus ei ole enam seotud kristluse doktriinidega. Ehk tasu seisneb selles, et sa ei saa karistada. Selliseid seaduse-, piirangukehtestuste põhjenduse leiab ohtralt, a la: kui sul pole midagi varjata, siis sa turvakaameraid, telefoni pealtkuulamist jne ei karda; kui sul on selle vastu midagi öelda, järelikult oled süüdi. Ehk tasu on selles, et sind “jäetakse rahule” (mitte küll tegelikult, kui iga liigutus salvestatakse, eks ole) – individualismi põhi-alus: vaba erinevatest välistest piirangutest ja selle “vabaduse” võlgned seadusele, mis võimaldab sul elada, st ei sekku sinu ellu. Kui sa tuludeklaratsiooni ilusasti ära täidad, ei saadeta sulle maksuametnikke kaela – see ongi tasu. Meenutab hiljuti loengus kuuldud kommentaari Putini “anti-negatiivsest populismist”: ringlema lähevad jutud, et viina hinda tõstetakse kahekordselt, kuid siis tuleb Putin ja teatab, et tõstetakse kõigest 40 protsenti – ja elu on taaskord ilus.

    Muidugi, kuna n-ö positiivne (ja edasilükatud) tasu on suuresti kadunud, võib seaduserikkumisest saada küll negatiivset, kuid koheselt toimivat tasu: kuulsust. Kui palju inimesi on hakanud tapma, et teenida välja (pop)kultuuri ikooni staatus? Kuulsus on ilmse(lge)lt praeguse meie ühiskonna “after-life” (ei tulnud eestikeelset head sõna pähe), milles inimestel on võimalik saavutada igavene kummituslik staatus; ainult et see after peab toimuma selles elus ja kohe. Igavene tähelepanuvajadus (sest Jumal, Seadus jne on meid maha jätnud? Sest meie tasu on ainult negatiivne?)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s