The Public Woman

La femme publique

Prantsusmaa 1984; lavastaja Andrzej Zulawski; stsenaristid Andrzej Zulawski ja Dominique Garnier; osades Valerie Kaprisky, Francis Huster, Lambert Wilson, Patrick Bauchau

Lühidalt: noor naine avastab enda, (filmi)maailma, poliitika, armastuse keerdkäike.Pikemalt: Zulawski “L’amour braque’ile” eelnev ja “Possessionile” järgnev film ei saa hakkama ilma Dostojevskita, ilma traagikata, ilma ülevoolavate, -mängivate näitlejateta, kes peavad absoluutselt iga ihuliikme mängu panema, et leida eneses üles hing, kes meeleheitlikult üritavad hingestada kogu ümbritsevat, otsides viimasest samal ajal uimastavaid aure, mis paneks teravamalt tajuma, paneks pea pööritama niivõrd kiiresti, tekitaks vertiigo, milles sulandutakse keskkonnaga ühte, tekitades mööda pimedaid tänavaid luusiva ja kõikjaloleva udu.Dostojevskist rääkides: seekord on “La femme publique’i” tegelane, lavastaja Kessling (Huster) käsile võtnud D. “Sortsid/Kurjad vaimud/The Possessed”. Kessling värbab Etheli (Kaprisky) peaossa, alustab laastamistööd noore naise psüühika peal, nõudes temalt emotsiooni ja sügavust, nõudes, et naine üldse tunneks midagi. Paralleelselt teenib “avalik naine” raha alasti poseerimise-tantsimise eest: ta on harjunud paljastama oma keha, kuid kõik muu jääb maailma eest varju. Sulgumine ümbritsevast on lähtepunkt; sulgumine pilgu, vaate eest, mille eesmärgiks ongi sulgeda:Fotograaf ei ole kunstnik, vaid hingede laastaja, kehade vangistaja, seiskaja, pervert. Ta ei ole õigupoolest isegi fotograaf: saades aru, et kõike, mis vaja, näeb ta ka ilma kaamerata, heidab ta kaamera kõrvale. Asi ei ole fotograafias, vaid pilgus. Mehe pilk kui kuri vaim. Aga kuidas on lood kinoga? See ei ole mitte vähem kuri, mitte väiksem painaja. Pilk, mis fikseerib keha positsiooni aegruumis ja muudab selle kultusobjektiks, n-ö röövib liikuvuse, hinge. Kuid kino, mis nõuab emotsiooni, lisareaalsust lisaks pildile, poeb hinge, ei lase enam lahti, nõuab kogu olemust, kogu keha selle liikumises.

Aga, aga, siin on aga. Kino ‘possessioon’, vähemalt nii nagu Zulawski seda siin (mõjuvalt ja meisterlikult, tempokalt ja suurejooneliselt) esitab, ei ole piirav, rõhuv, represseeriv, vaid vabastab, ääretult ja piiritult vabastav. “Avalikus naises” on see ehk isegi paremini esil kui “L’amour braque’is”, mis kõrvaldab igasuguse viite n-ö tegelikkusele, sellele “karmile reaalsusele”, mis on “realistliku” kunsti väidetavaks referendiks, ja asendab selle kunstilisega, “maagilise” või “hüper-” reaalsusega, mis mõjub igati rohkem vahelesekkumisena, katkestusena ja võimelisemana mõjutama poliitilist, sotsiaalset, kultuurilist kaasaegsust kui see tegelik reaalsus.

“Avalikus naises” säilib veel see vastandus kogu keha ja hinge valdava kunstilise, ülireaalsuse ja vaesestava, ainult aktuaalsele käitumisele ja käitumismustritele taandava tegeliku reaalsuse vahel. Fotograaf oma pilguga, mis taandab kahemõõtmeliseks, muudab oma vaatlusaluse objektiks, mida võib oma tahtmise järgi paigutada ja moondada kuidas tahes, on tegelik, aktuaalne pilk. Fikseeriv-vaigistav-käskiv pilk. Kino oma koguhingelise valdamisega aga ei ole pelk põgenemine. See possessioon muundab kogu subjekti niivõrd põhjalikult, et toimub katkestus tegelikus korras, kino kurjad vaimud panevad tegutsema, avama pilku, mis on sind seinale naelutanud – kino ja terrorismi, kino ja hulluse, ja muidugi kino ja tõelise vaevatud hinge vabastuse pidev seos nii “La femme publique’is” kui “L’amour braque’is”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s