The Pirate’s Fiancée

La fiancée du pirate

Prantsusmaa 1969; lavastaja Nelly Kaplan; stsenaristid Michel Fabre, Nelly Kaplan, Claude Makovski ja Jacques Serguine; osades Bernadette Lafont, Georges Gerét, Henry Czarniak, Claire Maurier, Julien Guiomar, Jean ParédèsNelly Kaplani esimene mängufilm algab tagantvõtmise-, tahapanemisekatsega. Mühakas-kohmakas-tohlakas sulane surub ennast peale noorele, vaesele, alandlikule naisele, kellel pole maailmas midagi peale kitse ja ema. Loomulikult saadab naine mehe pikalt ja manab näole uhke pilgu, mida ei oska keegi “taoliselt” “naiselt” oodata. Ühesõnaga, tegevus toimub väikeses Tellier’ külas, peategelaseks väga vaene tüdruk, kes kaotab autoõnnetuses oma ema. Juht põrutab sündmuskohalt minema ning asja ei kavatsegi keegi uurima hakata. “Aga surmatunnistus? Nii peab veel politsei kutsuma! Ja siis nad tulevad siia uurima … Paneme kirja, et … et … “suri loomulikku surma” …”Tüdrukust, kellel ei ole midagi, on saanud hetkega naine ja vaeslaps. Kes otsustab tervele külale kätte maksta nende omandiiha, väikluse, perverssuse jne eest. Marie hakkab vaikselt raha koguma end meestele (nii küla kui linna) müües, ennast ilusamaks muutes, kuni ükski mees ei suuda oma pilku temast eemale pöörata, oma käsi temast eemal hoida ega takistada oma peenist kerkimast ja koos sellega raha taskust minema voolamast. Pilk, mis varem pöörati Marie kui vaese naise poole, keda oli võimalik, või lausa õigus, ära kasutada, on nüüd tema peale vangistatud. Ekspluateeriv mehelik, omaniku pilk on vastamisi seatud naisega, kes on ära tabanud ja omakorda ära kasutanud selle pilgu ja sellega kaasaskäivate ihade kõige sügavamad iseloomujooned ja nõrkused.See vaene ja “kasutatav” objekt vaatab nüüd vastu sellise pilguga, mis ei lase enam lahti, mis tungib kõige sügavamale küla “mõttetute” meeste hinge. See vabanemine, teekond feministlikule võidukäigule võiks – ja enamasti lõpebki – lõppeda loomulikult traagiliselt. Tembeldatakse Marie ju koheselt naiste poolt nõiaks ja ebardiks, hooraks ja litsiks. Kuid mehed! Need nõrgad mehed, kes teevad kõik, et pääseda selle sügavsinise läbipaistva hommikumantli alla, käituvad täpselt nii, nagu nende objekt tahab, maksavad, palju ta tahab, ja sõimavad oma naisi täpselt nii, nagu Marie soovib ja üles tähendab, et kõik nende käitumised neile peeglina tagasi näkku visata, otse kirikusse, nende usu südamesse; usu, mis varjab liiderdavat keha ja mädanenud hinge, mitte usu, mis hoiaks hinge ja keha puhtana, süütuna.Ja lõpuks: hävitame mädaniku, juurime välja hallituse, paneme perverssuse iseennast vägistama ja põletame kogu higise, spermast tilkuva kalli vara, kodanliku väikluse artefaktid, et kõndida uude maailma, mis … kas see ei ole mitte see sama maailm, jälle needsamad mudased kollid, kes kargavad iga naist kui objekti? (Meenus üks hirmuhüüe The Dude’i poolt: “He treats objects like women!”) Igal juhul, filmid nadu “La fiancée du pirate” tähistavad alles püstitõusmise ja tegutsemahakkamise, hommikumantli mahaheitmise ja pilgu enesessehaaramise algust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s