Esposito “Bios: Biopolitics and Philosophy”

Roberto Esposito 2008; „Bios: Biopolitics and Philosophy“; Minneapolis: University of Minnesota Press 2008

Biopoliitika on praeguseks saanud üheks poliitikafilosoofia ja –teooria põhimõisteks, kuid – nagu taoliste mõistetega sageli juhtub – selle tähendusväli on niivõrd hägustunud, et mõnelgi juhul on keeruline piiri tõmmata bio- ja „tavalise“ poliitika vahele. Näiteks Giorgio Agamben kirjutab, et „biopoliitilise keha tootmine on suveräänse võimu algne tegevus.“[1] Kõige lihtsamalt öelduna tähendaks biopoliitika inimeste elu poliitilist tootmist – kuid kas mitte igasugune poliitiline tegevus ei hõlma inimeste elu kujundamist, tootmist ja mõtestamist?

Et nüüd minna Esposito raamatu juurde: hakkasin seda lugema ootuses saada selgemat biopoliitika väljajoonistust ja piiritlust, selgitust, kuidas mõistet uurimistöös rakendada ja kasutada. Kuid teose eesmärk ei ole pelgalt mõiste piiritlemine, vaid biopoliitika filosoofiliste aluste mõtestamine, näitamine, millised mõtteviisid viivad biovõimu rakendamiseni inimeste elu üle, ja lõpuks, kuidas ja kas oleks võimalik mõelda n-ö positiivsest biopoliitikast, mis võtaks arvesse elu iseloomulikke eripärasid ega oleks pelgalt elu vormimine võimu abil.

Esiteks teeb Esposito eristuse biopoliitika ja biovõimu vahel. Viimane viitab praktikatele, mis allutab enesele elu ning esimene poliitikat, mida teostatakse elu nimel, mida teostab elu ise. Esimesed neli peatükki raamatust tegelevad seega täpsemalt öeldes biovõimu kriitikaga ja sellest väljapääsu otsimisega. Kuid kui nüüd vaadata veidi lähemalt, ei ole kahe pooluse eristamine sugugi nii lihtne, kui eelnev selgepiiriline formulatsioon võiks lasta arvata. „[Ü]helt poolt pöörduvad kõik poliitilised praktikad, mida valitsused teostavad (või isegi praktikad, mis neile vastanduvad), elu poole […] Teisest küljest siseneb elu võimusuhetesse mitte ainult oma kriitiliste üleminekupunktide või patoloogiliste erandite kaudu, vaid kogu oma ulatuses, väljenduses ja kestuses“ (lk 28). Seega, kuidas eristada biovõimu ja biopoliitikat; elu üle valitsemist ja elu valitsemist või elu eneseloomet? Biovõim sünnib just elu eest hoolitsemise nimel; biopoliitika läheb vaikselt (ja tihti märkamatult üle) biovõimuks. Radikaalseim näide, millega Esposito tegeleb, on natslik režiim Saksamaal, mille „eluvormiks“ oli peamiselt ja eranditult Saksamaa poliitiline keha tervikuna, mille tervise nimel võis seda „kahjustavaid baktereid hävitada“.

Nüüd jõuame ka mõisteni, mis ühelt poolt eraldab biopoliitika „tavalisest“ poliitikast ja teiselt poolt biovõimust. Jutt käib loomulikult ’kehast’.[2] Biovõimu objektiks on eranditult ja alati keha, olgu selleks siis poliitiline, kogukondlik või individuaalne. Biovõimu tähendusväljas on keha piiritletud ja terviklik üksus, mille tervist tuleb korras hoida. Poliitiline keha on see, mis võimaldab kogukonnal toimida. Keha ja kogukonna vahelistest seostest rääkides võtab Esposito abiks „immuunsuse paradigma“. Igasugune koos-olu, kogukond, communitas tekitab ohu; ohu, mis ähvardab keha ilma jätta temale eripärasest, temale omasest; ähvardab kaotada keha piirid ja sisestada selle alati liikuvatesse kogukondlikesse suhetesse, milles ei ole võimalik jääda iseendaks, säilitada oma identiteeti, olla enesega samane. Seega: „[K]õige tungivam immunitas’e tähendus on sisse kirjutatud communitas’e ümberpööratud loogikasse: immuunne tähendab ühisuse „mitte-olemist“ või „mitte-omamist“. Kuid just see negatiivne implikatsioon oma vastandile viitab, et immunisatsiooni mõiste eeldab seda, mida ta eitab“ (lk 51).

Eripärasus, eripärase ja ainult enesele omase omamine eeldab kogukonda, communitas’t, millele vastandutakse. Igasugune identiteedi, selgelt piiritletud keha kehtestamine ja loomine viib kogukonna hävitamisele – ja seega ka iseenese hävitamiseni, enese elu deformeerimiseni: sest ainult communitas on see, mis võimaldab toota keha, võimaldab toota eristust, millele põhistada enese identiteet. Siinkohal muutub immuunsus autoimmuunsuseks, mis hävitab keha elus hoidvaid elemente ja suhteid. Igasugune kehal – rangelt piiritletud poliitilisel üksusel – põhinev elu valitsemine viib oma äärmuslikul kujul keha enese hävitamiseni – biopoliitikast kasvab välja biovõim. „[I]ga kord, kui keha mõtestatakse poliitilistes terminites või poliitikat kehalistes terminites, toodetakse alati immuunsuse lühiühendus, mis sulgeb „poliitilise keha“ enesesse, vastandudes omaenese väljaspoolsusele“ (lk 158).

Et mõtestada biopoliitikat, positiivset võimalust elu eneseloomeks, tuleb seega mõelda väljaspool keha ja väljaspool immuunsust. Siin ühineb Esposito paljude teiste tänapäeva poliitiliste filosoofidega – nt Badiou, Agamben, Rancière –, kelle jaoks identiteet ja identiteedipoliitika on muutunud pigem võimu tööriistaks kui emantsipatiivseks võimaluseks. Identiteet markeerib, tähistab ja loob tervikliku abstraktsuse, mida on võimalik poliitiliselt rakendada, mida on võimalik mõjutada; ühesõnaga, identiteet on stabiilne abstraktsus, mis muudab inimesed võimule allutatuks. Esposito ’keha’ funktsioneerib sarnaselt idetiteediga: markeerib, kehtestab piirid, eraldab ja loob abstraktse üksuse, mille üle ja mille nimel on võimalik valitseda. Kohtame seega siingi vana vastandust staatika ja dünaamika, süsteemi ja praktika vahel, mis on filosoofe, semiootikuid, keeleteadlasi piinanud juba pikemat aega.

Positiivse biopoliitika, elu eneseloome võimalusi otsib Esposito niisiis dünaamikast, pidevast muutumisest. ’Kehale’ vastandumine ei tähenda aga sugugi materiaalsusest loobumist ja minekut kuskile ideaalsesse sfääri – sellisel juhul oleksime väljunud ka ’biopoliitika’ haardeulatusest, tegeleksime puhtalt ideaalse tähendussfääriga. ’Kehale’ vastandub pigem ’kehalisus’: pidev materiaalne suhestumine maailmaga ja teisega. Esposito laenab selle kehalisuse mõtestamiseks Merleau-Pontylt kontsepti ’liha’ [chair]: maailma liha representeerib keha enesesse sulgumise lõppu ja ümberpööramist; see on kõigi ja kõige keha topeldamine nii, et see on taandamatu ühtse figuuri identiteedile (lk 161). Liha asub keha piiridel, see on keha membraan (lk 159) – ehk alatine ja vältimatu suhestumine ümbritsevaga, mis moodustab kehalise eksistentsi, kuid ei sulge seda enesesse immuunsuse paradigma kohaselt. Olles taandamatu ühtsele figuurile, identiteedile, ei allu keha enam ka väliselt peale surutud normidele, mis kehtivad eelkõige fikseeritud-identifitseeritavale kehale. Simondoni individuatsiooni[3] ja Spinoza enesekohase normi käsitlused aitavad Espositol arendada edasi dünaamilist kehalisusekäsitlust. Individuatsioon ei tähenda mitte konkreetse tervikliku ’mina’ loomist, vaid pidevat diferentseerumist, liikumist suhetes ümbrusega, nende suhete pidevat ümbermängimist. „Norm ei ole enam subjekti jaoks väline õiguste ja kohustuse kehtestaja nagu modernses transtsendentalismis […] vaid pigem pigem sisemine modaalsus, mille elu omandab oma piiramatu eksisteerimisvõime väljenduses“ (lk 185-186).

Biopoliitika, kokkuvõttes, on ühelt poolt piiritletud üldisest poliitikast kehalisusega, vastandudes ideaalsusele, ja teiselt poolt biovõimust dünaamilise kehalisusega, vastandudes fikseeritud kehale. Positiivse biopoliitika, elu enesemääramise aluseks oleks Esposito järgi materiaalne dünaamika, mis on igasugusele elule immanentselt omane – kõige lihtsamalt öeldes, elu ei saa olla eneseküllane; enesküllasusele püüdlemine viib paratamatult eneseeituseni – tanatopoliitikani. Esposito raamatu peamisteks voorusteks ongi 1) enesessesulgumise, identiteedipõhise poliitika kalduvus jõuda välja enesehävituseni, ja 2) biopoliitika piiritlemine vähemalt sedavõrd kitsalt, et mõiste rakenduks kehalisusele keskenduvatele poliitilistele praktikatele, mitte kogu võimu tegevusele. Kuid probleemiks jääb positiivne biopoliitika, millele lähenetakse taaskord dünaamika vastandamisega staatikale, jõudmata kaugemale elu sisemise normiloomise tõdemisest. Kuid loodetavasti saab eluloomest lugeda Esposito järgnevatest raamatutest,[4] mis seda kuuldavasti edasi arendavad.

 


[1] Giorgio Agamben, „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu“; Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus; 2009.

[2] ’Keha’ ei tähenda siinkohal sugugi ranget eristust nt keha ja vaimu vahel; et näiteks biopoliitikast rääkides räägiks me ainult tummade kehade pimedast maailmas liikumisest; olen seda mitmel korral rõhutanud ja rõhutan veelgi – keha ei saa kunagi olla eraldatud intellektist, psüühikast jne. Biopoliitikat kui kehade mõjutamist-tootmist võiks mõista seega kui kehaliste praktikate kaudu subjektide tootmist ja subjektide üle valitsemist.

[3] Vt nt: Gilbert Simondon, „The Position of the Problem of Ontogenesis“; Parrhesia Journal 2009, nr 7, lk 4-16; http://www.parrhesiajournal.org/parrhesia07/parrhesia07_simondon1.pdf

[4] Nt: „Termini della politica. Comunità, immunità, biopolitica,“ (2008), mis õige pea ka inglise keeles ilmub.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s