Kümnes ohver

La decima vittima

Itaalia, Prantsusmaa 1965; lavastaja Elio Petri; stsenaristid Tonino Guerra, Elio Petri, Ennio Flaiano ja Giorgio Salvioni; osades Marcello Mastroianni, Ursula Andress, Elsa Martinelli, Salvo Randone, Massimo Serato

Robert Sheckley jutustusel “The Seventh Victim” põhineva filmi pealkiri muudeti kuuldavasti kümnendaks lihtsalt seetõttu, et eristada seda Mark Robsoni 1943. aasta teosest “Seitsmes ohver“. Aga see ei ole tegelikult oluline; olulisem on see, et tegevus toimub ühiskonnas, milles tegutseb Suure Jahi Ministeerium, mis paneb omavahel paari inimesi, et need teineteist tapaks. Vaheldumisi ollakse kütt ja ohver. Olles üle elanud kümme jahti, saavutatakse ühiskonnas kangelase staatus ja üüratud privileegid.A study of history confirms the validity of the Big Hunt theory: it is mankind’s safety valve. And if in 1940 the Big Hunt had existed, Hitler would’ve been a member and we could have avoided WWII. Now all is resolved, wars are over, and the violent instincts of man can now be expressed by a single and set competition. Igaühel on võimalus kedagi tappa; igaühel on võimalus saada tapetud. Seaduslikult. Sõjad ja kuritegevus põhimõtteliselt puuduvad; inimestel on kasutada pea piiramatu vabadus, psüühikahäireid ei eksisteeri. Maailma elanikkond on noor ja terve. Kas ei ole mitte ideaal, kuhu pürgida?

Minu lemmiklause kogu filmist, esitatud kutsuva-meelitava reklaamina Suure Jahi Ministeeriumi massiivsest hoonset: One Enemy a Day Keeps the Doctor Away … Tegemist on siin ideaalse bio- ja tanatopoliitika suhtega: elu mõtteks ei ole midagi muud kui elus püsida; ülejäänu on automaatne, kontrollitav, esemestatud käitumine, mida ülejäänud ministeeriumitel on lausa lapsemäng juhtida. Rahvastik hoiab iseennast tasakaalus, toimib kõrgeimal tasemel (vanurid lihtsalt kõrvaldatakse, ülalpeetavaid pole vaja), majandus õitseb jne. Miks kontrollida sündimust, kui võime kasvatada suremust? – Geniaalne, kas pole? (Muide, seadustatud vägivallast veel nii palju, et vale inimese maha nottimine toob 30aastase vanglakaristuse.)

Seks on labane, liiga lubatud, tappa võib iga kell, surma saada võib iga kell; automaatsus nüristab. Loomulikult otsustavad filmi peategelased, et murravad sellest kontrollimehhanismist välja. Igavlev-rikas Marcello ja kaunis-rikas Caroline pannakse paari, teineteist kõrvaldama, ent kangekaelsed “kangelased” kasvavad teineteise külge kinni, armuvad (väga hea tunnistus tõelisest armastusest: mõlemad lasevad teise ühe korra maha, kui teine elu jääb, on armastus ääretult tugev) ja jooksevad lennuki peale, et põgeneda kahekesi paradiisi … “Tere tulemast abielulennukile! … Kas sina, Marcello, võtad …” – Ja kaamera muudkui käib, ja käib … Ja kaks aastat pärast filmi lõppu avaldab Guy Debord oma Kuulsa raamatu “La Société du Spectacle” – sest väljapääsu enam ei ole. Nagu Patrick Batemanile selgest mõista antakse “THIS IS NOT AN EXIT”. Varajane farss kestvast spektaaklusest, ekraaniühiskonnast.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s