Plahvatusohtlik

Haywire

USA, Iirimaa 2011; lavastaja Steven Soderbergh; stsenarist Lem Dobbs; osades Gina Carano, Michael Fassbender, Ewan McGregor, Michael Angarano, Michael Douglas, Antonio Banderas, Channing TatumNaine, kes töötab firmas, mis teostab valitsuse jaoks ohtlikke operatsioone, reedetakse. Algab kätte maksmine. Enamasti ilmneks kogu seikluse, kaklemise, vaimukate dialoogide jne tagant vandenõu, millega tahetakse kukutada mingi riik, selle pea ja varjamiseks on tarvis peaosaline maha lüüa. Ja peategelane, samal ajal kui tegutseb enda au päästmise nimel, taastab ka kogu maailma võimutasakaalu. Ent Soderbergh ei ole huvitatud sellest, kuidas peaks esitama ühte korralikku agendi-, spiooni-, kaklusthrillerit, ei ole huvitatud vandenõudest ega õigupoolest ka oma tegelastest (vt ka “Contagion“). Pigem on mees huvitatud sellest, kuidas mitte teha agendipõnevikku, kuidas luua omamoodi anti-põnevik. You shouldn’t think of her as being a woman. That would be a mistake. – öeldakse üks hetk meie kangelase kohta; samamoodi peab ütlema filmi kohta tervikuna: You should not think of “Haywire” as a movie, as entertainment. That would be a mistake.Kui ma ütlen “film” ja “meelelahutus”, siis see kehtib samavõrra nagu filmis “naise” määratlus: seda ei tohiks võtta filmina nii, nagu seda mõistetakse tavapärases Box Office’i tähenduses: film taandatud sellele, et nüristatakse kaks tundi vaataja – kes jätab esimese nädalavahetusega 50 mln dollarit kassasse – meelt, mis jõuab koju, olles unustanud, kuhu ta selle kaks tundi elust pannud on. Seal võib alles olla mingi plahvatus, aga ei muud. Film, mille kohta kasutatakse kriitikat: “seal ei eksisteerinud ühtegi meelt lahutavat stseeni, järelikult ei kõlba kuskile”. Kuidas Soderbergh taolise filmi mõistmisega opereerib, on muidugi üsna nutikas: tuues just nimelt esile kõik need kujundid, mida oleme harjunud oma meelelahutuses nägema ning viies need lõpule nii, et alles ei jää midagi peale tühja, puhta vormi, pelga pinna, kus värelevad figuurid.Soderbergh loob keskkonna, eelduse, mille põhjalt meie hakkame otsima niidijuppe, mida omavahel kokku siduda, et tekiks mingi koherentne võrgustik; hakkame kuulama igat lausekatket, mis on summutatud ümbritsevasse mürasse, piinliku tähelepanelikkusega, et saavutada mõismist. Kuid õige pea mõistame, et ainuke asi, mis on siin mõistetav ja selgelt väljendatud, kristalselt välja joonistatud, on kaklus, võitlus. Võitlusstseenide ajal ei tekitata ühtegi välist heli, ei mängita muusikat: kostub ainult löökide või laskude läbipaistvalt selge kõne. “Haywire” on kaklus, mis tuleb üle elada, ise võimalikult palju lööke vastu jagades: see ei ole dialoog, narratiiv ega kujund; see on jada lööke: igasuguste kujundite/metafooride vastane film, otsetabamus.

PS. Taaskord on näitlejad-tegelased vaid vahendid, mis lubavad võitlusel jätkuda (nagu “Nakkuses” olid nad kehad, mis lubasid viirusel liikuda) – oleks huvitav vaadata, kuidas Soderbergh oma eksperimente edasi teostab: kuivõrd õnnestub tal film ära puhastada kõigest üleliigsest (nt staaridest või lugudest või arusaadavusest).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s