The Broken Tower

The Broken Tower

USA 2011; lavastaja ja stsenarist James Franco; osades James Franco, Michael Shannon, Dave Franco, Stacey Miller

The Broken Tower

And builds, within, a tower that is not stone
(Not stone can jacket heaven) – but slip
Of pebbles, – visible wings of silence sown
In azure circles, widening as they dip

The matrix of the heart, lift down the eye
That shrines the quiet lake and swells a tower…
The commodious, tall decorum of that sky
Unseals her earth, and lifts love in its shower.

Kirjutatud 1932. aastal, mõni aeg enne Crane’i enesetappu, pakub “The Broken Tower” keskse kujundi, mille ümber James Franco ehitab oma portree kuulsast luuletajast. Olles Crane’i viimane luuletus, omandab see loomulikult erilise tähenduse, tekitades kiusatust sealt välja lugeda ülistust elule, surmale, armastusele; tagasivaatamist oma elukäigule, maailmale, mis maha jäetakse; ettevaatamist surmajärgsele – “unseals the earth, and lifts love in its shower” … – kas pole mitte kaunid viimased read luuletajalt enne meresügavikku hüppamist? Armastus on see, mis jääb, see jääk, mis jääb inimesest maailma alles; mitte kõdunev keha, vaid kõikehõlmav, maailmahaarav tunne.Kuid selle tundeni jõudmist ei ole ilmselt ühegi luuletaja puhul võimalik ette kujutada ilma valuta, armastuse igavese kaaslaseta, loomingu alatise deemoni ja samaaegselt inglita. Ja Franco kujutlus Crane’ist on pea igas mõttes sügavalt valulik. Ei keskenduta sugugi Crane’i suhetele, seiklustele jne – ühesõnaga, ei tehta asja põnevaks. Film võib mõnelgi puhul tunduda lausa valulikult igav. Kuid see ongi asja mõte: kui Crane jalutab oma reisidel (filmi liigenduse aluseks on võetud mehe “erootiliste poeemide” tsükli pealkiri “Voyages”) New Yorgis, Pariisis, Mehhikos, Kuubal jne, näidatakse meile teda kas 1) suures plaanis, justkui kohe-kohe kaameraga kokkupõrkamas või 2) läbi ukse, akna, riiuli tagant vms, justkui salajase vaatleja positsioonilt. Vaataja on valulikku, klaasikilde täis pikitud teele kaasatud samaaegselt ‘piiluja’ (voyeur) ja otsese kaasosalisena.Justkui oleks vajalik eelkõige teha selgeks, et salajase vaatamisega ei paljasta sa midagi, ei jälile mingile saladusele – siin ei ole süžeed, intriigi; kõigele sellisele on vaid vihjatud lühikeste murdepunktide kaudu (vihapursked, vapustused). Tuleb jõuda arusaamisele, et on tarvis otsest kaasaelamist, tungimist luuletaja nahka; tunda, kuidas Crane suhestus maailmaga või, õigemini, kuidas ta maailmaga kokku põrkas, kuidas tekkis see piinav valu, mis sundis armastama ja kirjutama; kuidas tekkis sisemine mäss kõige ja kõigi vastu, mis taandasid inimese … süžeele? Omapärane biograafia; tasub sisse elamist – et tunda, kui kergesti võib hing talla all puruks ragiseda; kui raske on luua valust armastust (mis luule kujul hõljub ringi tänapäevani).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s