Perdita Durango

Perdita Durango

Mehhiko, USA, Hispaania 1997; lavastaja Alex de Iglesia; stsenaristid Barry Gifford, Alex de Iglesia, David Trueba, Jorge Guerricaechevarria; osades Javier Bardem, Rosie Perez, Harley Cross, Aimee Graham, James Gandolfini, Screamin’ Jay Hawkins“Psühhopaadist kurjategijad röövivad suvalise paari, plaanides neid hiljem ehk ohverdada.” – Selline tutvustus 1997. aastal tehtud filmile, kolm aastat pärast “Natural Born Killersit”, milles Woody Harrelson ja Juliette Lewis muutusid “ülemaalisteks” meediakangelasteks, milles ometigi pole jälgegi meediast ega moraalist (kogu oma üleastumistes, provokatiivsuses, vägivaldsuses, uimas jne on “NBK” ikkagi (võlts)moraali lugu, ühiskonnakriitika). “Perdita Durango” ent kasvab välja hoopis David Lynchi “Wild at Heartist”, milles Perdita Durango oli väike roll mängitud Isabella Rossellini poolt. Barry Gifford kirjutas naisest romaani ning Alex de Iglesia valmistas selle tumeda ekstsentrilise filmikese.Lühidalt, Romeo Delarosa (Bardem) on perseni ulatuvate ronkmustade juustega kurja(mitte-ainult)kuulutav santeria preester, kes töö ajal sööb inimeste südameid ohverdamisrituaalide käigus ning vabal ajal röövib panku (vaadates “PD-d”, on mõistetav, miks Coenid Bardemi “No Countrysse” palkasid); Perdita Durango (Perez) on samuti ilgelt karm mutt ja külmavereline mõrvar. Nende tegevuses ei ole vähimatki loogikat ega vähimatki koodeksit – sarimõrvarid ja kurjategijad enamasti jälgivad (filmides) üsna rangeid reegleid. Nii et tants saatana ja verega võib ükskõik millisel põrandal valla pääseda iga hetk; sõbralikust vestlusest võib saada sekundiga veresaun. Kuigi – sõbralikkusest on asi Romeo ja Perdita puhul asi ALATI väga KAUGEL: iga moment, mille nad ekraanil veedavad, on laetud pingega ja küsimusega: mis saab järgmise nurga taga?Eks ikka rohkem hullust, verd ja silmapööramist. Niisiis: valged okupeeritud (sest Perdita ja Romeo lihtsalt ei röövi neid, vaid haaravad kogu nende kehad enese (mõju)valdusse) keskklassi ameeriklased: kas teie olete valmis tantsima kuradiga? Pistma näo kokaiinikotti tunnetama iga sekundit kui kõige tähtsamat oma elus? Ilmselt mitte, ilmselt ei ole kuigi paljude taoliseks intensiivsuseks nagu P ja R – ja kuidas üleüldse maailm toimiks, kui kõik võtaksid kuradil käe alt kinni ja teeks kum- ei, haaraks ta valuvõttesse. “Perdita Durango” on suurepärane film, kuna heidab kõrvale kõik moraalinormid, mis valitsevad tavalisi inimesi, tarvitab nende normide peal ennekuulmatud vägivalda ja vägistab veel tagatipuks (nende nõusolekul, muidugi) ära ka. Nõusolek on tähtis. “PD” on suurepärane film, kuna normid eksisteerivad, mida vägistada; kultuuri moraalne kord vajab filme, mis moraalil auru välja laseksid, film on koht, kus saab (üsna, kuid sugugi mitte alati) karistamatult tegutseda. FUCK BATMAN! – ja tema dilemmad, mis muudavad elu ainult raskemaks. Just let go! Ole mureta, moraal valvab sinu üle ka pärast filmi vaatamist; ta teab, et teda vägistatakse ja ta naudib seda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s