Häbi

Shame

UK 2011; lavastaja Steve McQueen; stsenaristid Abi Morgan ja Steve McQueen; osades Michael Fassbender, Carey Mulligan, James Badge Dale, Nicole BeharieNähes ekraanil inimesi, kes võitlevad mingit sorti sõltuvusega, kompulsiivse käitumisega; inimesi, kes on valitsetud oma tungide poolt, kerkib üsna tihti (vähemalt minu jaoks) küsimus: millal võib öelda, et inimene on haige? Enamikul juhtumitest on siiski tegemist sellega, et ta on ebanormaalne – ehk kõrvalekalduv sotsiaalsest statistilisest normist. Ebanormaalsust ja haigust nähakse tihtipeale samastatavatena. Victoria Margree (lähtudes Georges Canguilhemist) kirjutab:

[…] even when deviant or anomalous behaviors correspond to distinct biological abnormalities, these still are not sufficient to establish such behaviors as illnesses. […] Such a demonstration needs to establish that this feature impacts negatively upon the individual’s normativity, not merely that it is excessive or deficient with respect to a statistical norm and/or influences a behavior felt to be antisocial. […] all states are normal that enable the individual to exist creatively and flexibly within her environment, and this includes those structures or processes that are statistically anomalous. (Victoria Margree, “Normal and Abnormal”, 308)

Esiteks, seos keskkonnaga, mitte statistilise normiga: inimene on haige, kui ta ei suuda luua suhteid oma (sotsiaalse ja materiaalse) keskkonnaga. Teiseks, elunormide range fikseeritus, muutumatus (mitte kõrvalekalle) tähistab patoloogiat, kreatiivsus tervist. Kolmandaks, haigus mõjutab inimese enese normatiivsust: ta ei suuda iseendaga toime tulla, ehk, lihtsustatult, ta on õnnetu.Nende kriteeriumite järgi oleks Brandon, “Shame’i” seksisõltlane kvalifitseeritav haigena ja samal ajal sotsiaalsetest normidest kõrvalekalduvana. Kuid, huvitav on see, et siin filmis ei ole mees sugugi erand, vaid kuulub oma haiguses kokku teda ümbritsevate inimestega. Tema õde Sissy näiteks on samuti tõsiste probleemidega, armastusevajadusega, mis samuti piirnevad kompulsiivse tungiga lihtsalt kellegiga voodisse pugeda. Ükskõik millal. Ja kellega. Brandonile lisaks on kogu seltskond oma keskkonnast võõrandunud, nad ei oska ennast enam kuidagi teistmoodi luua kui ainult ühtesid ja samu liigutusi korrates, mis kustutaksid problemaatika, kuidas elada.

Health as such is a creative, propulsive, and dynamic state. It is fundamentally opposed to the adoption of a way of being that is fixed or static. […] For Canguilhem, tha state of health is of a necessarily indeterminate nature, being inherently uncontainable within fixed parameters. (301-302)Haigus fikseerib filmi tegelased seisundisse, mida nad ei ole võimelised muutma: tervis on seega pigem võime, dünaamika kui stabiilsus. Asetades kõik peategelased sellesse fikseeritud (sund)seisundisse, tõstatab “Shame” vähemalt järgmise olulise küsimuse: kas see moraalne kord, mis on ühiskonnas kehtestatud, positsioneerib ise inimesed n-ö haige seisundisse; kas moraalne kord on jäänud maha keskkonnaga efektiivse suhtlemise võimetest – kui ainuke viis sellest väljapääsuks on langemine haigusesse? Ehk tuleks inimese-keskkonna vahelist normatiivset korda vaadata kui haigust tootvat? Inimesed ei ole kunagi ainult iseenese kehast lähtuvalt haiged – ei ole oma bioloogiale taandatavad.

Advertisements

One thought on “Häbi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s