Hull Pierrot

Pierrot le fou

Prantsusmaa, Itaalia 1965; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Jean-Paul Belmonda, Anna Karina, Graziella Galvani“Pange mulle kapoti alla üks tiiger!” hüüab Pierrot/Ferdinand (Belmondo) bensiinijaamas, enne kui tema ja Marianne (Karina) tuuseldavad läbi kõik töötajad ja kimavad minema mitte parema, vaid huvitavama tuleviku poole. Noored ja segased armunud on tapnud juba ühe mehe ning neid tuleb juurde. Neid ei huvita miski peale nende enda kohalolu. Kuni neil hakkab igav. Elada on vaja! Elada! Tiiger mootorisse!Kuid kuidas elada tõeliselt ja ainukordselt filmis? Filmis, mis on kunst(lik), jäljendus(lik), struktureeritud ja eraldatud tegelikust maailmast, autorist, tegelastest ja vaatajatest asjaoluga, et tegemist on fiktsiooniga, mis ei küündi kunagi reaalsuseni? Üks viis, mida Godard kasutab, on näitlejate pöördumine publiku poole ja enese rõhutamine näitlejatena: “Olen 62-aastane, praegu töötan filmis statistina,” teatab üks “suvaline tänavalt”. “Räägin publikuga,” teatab Pierrot meile seletamist katkestates. Selle kaudu ei muutu filmisündmused tinglikumaks, vaid vaataja kaasatakse filmi, film muudetakse osaks vaataja kogemusest, mis peab eneselegi haarama maski ning hakkama kaasa mängima.Ja nii vaene vaataja avastab ennast maailmast, milles miski ei ole loogiline, milles millelgi ei ole konkreetset tähendust, kuid samas – milles kõik on oluline. Ja absurdne. Kuid absoluutselt hädavajalik. It’s a good thing I don’t like spinach, because if I did I’d have to eat it, and I can’t stand the stuff. Vaadake ülemist pilti. Milline sümmetria, milline ilu, millised värvid. Kuid kõne? Kellega ta räägib ja millest? Vahet ei ole. Kõik tundub ääretult juhuslik, kuid samas hämmastavalt tähenduslik. Kas see ei ole mitte juba reaalsus, mida Godard kujutab, mida ma üritasin kirjeldada?Olete ära lõigatud oma mugavast diivanist ja avastate, et mitte miski ei õigusta teie eksistentsi, see on täielikult absurdne. Kaks reaktsiooni: kas vihastate filmi peale ja lülitate mängija välja või naerate kaasa, mõtlete, et elu peabki olema absurdne, et üldse mingit mõtet oleks; et üldse saaks mõte tekkida, peab olema juhuslikkus, mitte saatus. Igavene etendus, mitte kindel süsteem. Elu ja film jooksevad kokku, kinnitavad teineteise absurdsust ja naeravad meile näkku. Kõik selle pärast, et meid elama panna, naerma ajada ja jalgealust õõnestada.Sellised mõtted tulid pähe, vaadates Godard’i üle pika aja, vaadates “Pierrot le fou’d” alles esimest korda (ega ma nooremana poleks sellest ka väga rahuldust saanud, lohutan ennast). Jääb elu veel enne plahvatust koos Ferdinand’iga hüüatada MERDE!, lisada paar pilti ja üks mõtlemapanev tsitaat:I wonder what’s keeping the cops. We should be in jail by now.They’re smart… They let people destroy themselves.Ja edasi? – Lihtsalt, eksisteeri.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s