Saatanast väljas

Hors Satan

Prantsusmaa 2011; lavastaja ja stsenarist Bruno Dumont; osades David Dewaele, Alexandra Lematre, Christophe BonMereäärne. Vaikus. Tuul sahiseb lehtedes, heinas, on kuulda vihmausside roomamist, kui panna kõrv vastu kõlarit. Jälle. Jälle see eraldav müür, mis ühe käega paneb sind uskuma, et vaatad (teist) reaalsust ning teisega koorib su uskumuse paljaks ning jätab selle alasti häbiposti seisma. Vaadates Bruno Dumont’i filme (eriti “L’humanite“) on mul selline tunne nagu vaataks täiesti loomulikult lahtirulluvat inimeste olelusvõitlust, nagu vaataks Animal Channelit ilma hääleta. Loomad/inimesed tegutsevad, meie ei tea, miks. Ilmselt selleks, et ellu jääda. Võib-olla ka selleks, et hetkeks naeratada. Loomad/inimesed saabuvad ekraanile keset mühisevat loodust ja vaikset küla-/karjaelu, lahkuvad sealt, tutvustamata ennast, rääkimata oma motiividest, taustast. Võib-olla nad vahel söövad midagi. Või tapavad kedagi, kes siis muutub millekski. Võib-olla nad isegi mõtlevad midagi. Nii loomulik, aga niivõrd eraldatud. Ja lisaks veel kunstlik.Külas (võib-olla oli selle nimi Boulougne-sur-Mer) on üks veider mees, kes ei taha eriti midagi rääkida. Külas on üks natuke – ainult veidi – tavalisem naine, keda mees aitab. Mehel tundub olevat mingi üleloomulik võime, võib-olla. Mees on külaline, võõras, väljaspoolne (saatan? – ei, väljaspool saatanat, teispool head ja kurja). Mees ravib terveks väikese tüdruku tema kõrval istudes. Mees tapab ühe kasuisa ja peksab vigaseks ühe valvuri. Naine ütleb valvurile: ma ei suuda mitte midagi tunda.Võib-olla. Kuid midagi nagu siiski toimuks. Üleloomulikke asju. Võib-olla. Naine tapetakse ära ja kui võõras külast lahkub, ärkab taas ellu. Kui ta kunagi üldse surnud oli. Või kui kunagi üldse mets põles.

Ühesõnaga, “Hors Satan” võib olla hämmastavalt raevuajav filmielamus. Võib. Olla. Kuid ma ei saa jätta väljendamata oma heameelt Dumont’i jätkuva tahte üle valmistada loodusdokumentaale ilma mingisuguse selgituseta. Mis juhtus? Kõige lihtsam vastus on: me vaatasime just filmi. Muud midagi ei juhtunud. Tegelased sulavad ühte maastikuga, millest nad on välja joonistatud. Maastik sulab ühte ekraaniga, millele ta on kuvatud. Ekraan kas avab või sulgeb meile maailma. Avab meile tee väljaspoolsusse, teise maailma. Võib-olla me ka tundsime midagi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s