Monsieur Lazhar

Monsieur Lazhar

Kanada 2011; lavastaja ja stsenarist Philippe Falardeau; osades Mohamed Fellag, Sophie Nélisse, Émilien Néron, Marie-Ève Beauregard, Vincent MillardSimoni (Émilien Néron) kord on viia klassi piima; seepärast – on ju loogiline, et õpetaja poos end just sel ajal klassis üles: et Simon näeks, et Simon teaks, et see on tema süü? Enesetapu teinud õpetajat tuleb ajalehest loetud uudise peale asendama Bachir Lazar, kes väidab end olevat legaalne immigrant Alžeeriast, kus ta töötas 19 aastat pedagoogina. Ta on meeldiv, suhtleja, arusaaja, soliidne jne – nii et ta võetakse tööle. Ta saab õpilastega suurepäraselt läbi, ta üritab neid mõista, kuid ta üritab ka olla rohkem kui õpetaja. Härra Lazhar üritab lapsi kasvatada, nendega kontakti luua – mis, nagu me teame, on tänapäevases koolis rangelt keelatud; see on lausa ebanormaalne, kui täiskasvanu peaks tahtma lastega suhelda.

Väiksemagi puudutuse eest võib vallandada või, mis veelgi parem, kohtusse kaevata jne. Simoni ei meeldinud puudutus, mistõttu ta tunneb end suurima süüdlasena. Aga kuidas sa õpetad klassitäit lapsi, kes on üle elanud oma õpetaja enesetapu kooli seinte vahel? Kuidas sa õpetad lapsi, kes ei suuda toime tulla sellega, mis nende tunnetega toimub? Jäädes külmaks, kaugeks ja osavõtmatuks? Vaevalt. Pole ime, et Lazhar varsti vallandatakse.

Filmis leiab aset väga tabav sõnavahetus Lazhari ja kooli direktori vahel. Viimane on märganud, et Simon on hiljuti hakanud käituma agressiivselt ja isegi vägivaldselt. Simon ründas üht poissi. Simonil oli endise õpetaja pilt tagataskus. Direktor: see ei ole normaalne viis, kuidas lapsed käituma peaksid! Lazhar: Kas see on normaalne, kui õpetaja end klassis üles poob? Ühesõnaga, Lazhar on ainuke täiskasvanutest, kes soovib juhtunust rääkida, soovib kiskuda lahti haua, mille eksistentsi kõik ülejäänud üritavad pingsalt varjata. Surm koolis – see on midagi, mille juhtumine ei ole võimalik, järelikult seda ka ei juhtunud, eks ole? Järelikult elage normaalselt edasi. Ja jääge vait. Selline surma mahavaikimine on muidugi üsna iseloomulik, kaasneb sooviga elada igavesti, tunda ennast surematu ja hävinematuna. Surma ei eksisteeri, veel vähem laste seas. Kuid – kas surma tunnistamine elu normaalse ja tavapärase osana ei ole mitte alus, et üldse oleks võimalik elada? Kui surm pagendada, muuta teispoolseks kummituseks, jääb see igavesti elu kohale hõljuma, ähvardama. Mulle tundub, et surma pagendusega, mahavaikimisega, kaasneb otsus, mis haarab kogu elu surma haardesse. Monsieur Lazhar, tänan õppetunni eest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s