The Misfits

The Misfits

USA 1961; lavastaja John Huston; stsenarist Arthur Miller; osades Marilyn Monroe, Clark Gable, Montgomery Clift, Eli Wallach, Thelma Ritter

You’re the saddest girl I’ve ever met – ütleb Eli “Inetu” Wallach Marilyn Monroe tegelase kohta pea kohe teda nähes. See lause võiks käia, ja võib-olla käiski, Marilyni enda kohta – kirjutas ju filmi Arthur Miller, tema abikaasa, kellega seisis kohevarsti ees lahutus.

Ja – kogu filmi tegelaskonna kohta võib käia sarnane ütlus: te olete kõige kurvemad/nukramad kangelased, keda ma ekraanil näinud olen. Vana kauboi, kinnitumas vanadesse ideaalidesse, enese “nooruslikku” hinge (Clark Gable, kes suri paar nädalat pärast filmimise lõppemist), noor kauboi, kellel ei ole mingeid väljavaateid peale tõdemuse “beats wages, don’t it?” (Montgomery Clift, kes oli just hiljuti peaaegu surma saanud), Marilyn Monroe,  kes hingab oma viimaseid hingetõmbluseid – just lahutatud haavatud naine. Pole ime, et “The Misfits” toimib niivõrd hästi, niivõrd katkiselt, õnnetult – filmitud alkoholi, narko, depressiooniuimas nagu kõik tegelased.Filmi esimene pool tegeleb tegelastevahelise suhtlemisega, teineteise tundmaõppimisega ja pideva joomisega, mis kaasneb nende kohatusega (pealkiri – mitte niivõrd omavahel sobimatud kui kohatud oma keskkonnas) maailmas. Ainuke, kes on leidnud oma tõelise olemise, olemise, millega on võimalik õnnelik olla, on Thelma Ritteri mängitud küüniline-irooniline-kuid-alati-rõõmsameelne Isabelle, vana daam, kel juba mitu lahutust selja taga ning kes oskab lihtsalt asjadel minna lasta; kes kallutab viskit nagu ei ükski kauboi ning püsib elupullil kindlalt seljas, laskmata end häirida rodeo karjuvast publikust, kes ootab, et sa maha kukuks ja selja murraks. Eneseteostuse koorem publiku silmis ei piina seda elutarka naist, kes teab, et kõik on niikuinii juba kõdunemas, kaasa arvatud tema ise.

Ülejäänud seltskond on parandamatud idealistid, kes ei suuda taluda mõtet, et maailmas on midagi viltu (võib-olla Guido on egoist, kes ei suuda lihtsalt taluda, et teda võiks keegi kunagi solvata, kuid temastki õhkub siiski mingit romantilist nukrusenooti). We’re all dying aren’t we. We’re not teaching each other what we really know, are we? kurdab Marilyni Roslyn ning on tunda, kuidas terve maailma raskus seltskonna peale laskub, on tunda maakera vaevalist pöördumist omaenese telje ümber, mida on liiga vähe õlitatud. Rohkem viskit!

Kogu see raskus ja kurbus kulmineerub pika ja vaevalise mustangite püüdmisega, viimaste metsikute hobuste jahtimisega Nevada kõrbest. Viimased metsikud mustangid on väärt vaevalt pudelit viskit – palju koeratoidu eest ikka makstakse? Ka siin: kõigepealt naine, uskumatult kurb Marilyn tunneb kogu oma kehaga seda valu, mis ellu jääda püüdvad mustangit sõlmustest lahtirabeledes; ja tunneb ka, et mehed, viimased kauboid, kes ajavad kõigi sõrgadega vastu palgatööle, püüavad koeratoiduks iseennast, tõmbavad enesel silmuse ümber kaela aina tugevamalt pingule, kuni on võimatu hingata. … Enam pole mõtet, maailm on pööranud uue külje päikese poole. Ei ole maad vanadele meestele ja emotsioonidest läbistatud naistele – palun, tehke nüüd ilusasti kõik karjääri. Honey, nothing can live unless something dies. Võtame selle peale.

Advertisements

One thought on “The Misfits

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s