Alice

Neco z Alenky

Tšehhi, Šveits, UK, Saksamaa 1988; lavastaja Jan Švankmajer; peaosas Kristyna KohoutovaOh, jumal, oh, jumal, kuninganna võtab mul pea maha – ütles valge küülik peale saepurumaiuse mugimist ja kella oma kuivast sisikonnast puhtaks lakkumist. Alice, kes on Švankmajeri tõlgenduses rohkem kuri kuninganna kui imestusest põnevil väike tüdruk, järgneb sahtlisse, sirklite ja mallide keskele, nutab oma pisaratest ookeani, kohtab sajajalgseid ja jalgadega luukerepäid, kellel kõigil on vaja kääre; kääre, et lõigata maha päid, et kustutada mõistuse valitsemine unenäomaailmas.Armastusväärsus, nunnutamine ja mõistusel/ratsionaalsusel põhinev imestamine võõruse, veidruse ja kujutlusvõime elujõu üle jäägu Hollywoodi hoolde. Viimane näide sellest muidugi Tim Burtoni suursuguselt igav “Alice in Wonderland“. Kuid mitteteadvuses, nagu Svankmajer õpetab, ei ole ilusaid kaisutusväärseid olendeid, vaid krigisevad matsutavad limased liigkuivad rabedad voolavad purunevad elundid, kelle sooviks tõusta pinnale ja haarata kogu maailmakogemus enese klaassilmadesse. Kui Burton tegutseb unistamise, imaginaarsuse sfääris, siis Svankmajer laskub sügavale ja kaevab välja midagi, mis võiks pärineda tabamatust reaalsest. (Muide, enam kui teisi Alice’i-tõlgenduse meenutas see Louis Malle’i “Black Mooni” – soovitan vaadata kõrvuti).Alice’i pisaratest moodustunud tubases ookeanis ujub ringi rott kirstuga, vaatab, et on saar, maabub ja hakkab süüa keetma, korjab juukseid ja teeb lõkke. No kurat – see on juba liiast, ütles Alice ja hakkas maailma lammutama. Hakkas katsetama. Animeeritud elutud elundid hakkasid tema peal katsetama. Alice muutus vahepeal nukuks. Selliseks õudseks, surnud silmadega, mis võivad sind öösel rünnata. Kogu ülejäänud maailm ei tundu enam üldse niivõrd kriipiv ja judinaid tekitav, vaid soe koht, tõeline teisesus, tabamatus, kuhu on astunud raiumiskäske jagav kuninganna. Jumal, jumal – jälle jääb ta hiljaks, ütleb Alice ärgates. Alice’i imedemaa on kaasas igal pool ja peitub iga inimese ratsionaalsuseraasukeses. Voolav ja peaaegu-surnud-mitte-veel-elus pool-animeeritud vormuv mass, mida Hollywoodi tegelased üritavad niivõrd tihti taandada topisteks. Või lihtsalt veidrateks-sõbralikeks tegelasteks (vrd nt Mad Hatterit Burtonil ja Švankmajeril). Kui nüüd mõelda veelgi üldisemalt, erinevust samasuseks (multikultuursus saab eksisteerida ainult siis, kui ei enam ei tajuta teist teisena, vaid enesega sarnasena – samamoodi peab kustuma mitteteadvuse heidutav-õudne tahk, mis õõnestab mõistust igavesti).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s