Lühivaatamised 4-12

Le testament du Docteur Cordelier (1959)

Jean Renoiri telefilm vanast ja paljutõlgendatud legendist kahestunud isiksusest, heast ja kurjast, kuritööst ja karistusest – ehk järjekordne lugu Dr. Jekylli ja Mr. Hyde’i teemadel. Kuulus psühhiaater Cordelier üritab välja mõelda ravimit, millega kõrvaldada inimesest moraalsed kõrvalekaldumised, millega muuta inimene täielikult puhtaks igasugusest psühholoogilisest takistusest saavutamaks vaimset puhtust. Loomulikult moondub mees aga täielikuks vastandiks oma saavutada püüeldule. Tulemuseks on Opale (Jean-Louis Barrault teeb kaksikrollis imepärase töö), nõtke, läbi maailma tantsisklev lohe, kes võitleb kõigega, mis ette jääb (nii laste kui vanuritega), põhjustab kogukonnale hirmuunenägusid lapsi söövate koletiste invasioonist jne. Lahendus nagu ikka. Vaadata tasub eelkõige Barrault’ tõttu, kes, muundudes ontlikust hallpeast kräsuliseks kurjamiks, teeb kindlasi ühe parima Mr Hyde’i tõlgenduse.

Django (1966)

Kui mitte klassikaline, siis vähemalt kultuslik spaghetti-vestern Sergio Corbuccilt, peaosas ajamata habemega (mis funktsioneerib kui raudmask ja tulemasin jne) Franco Nero. Django veab läbi laastatud välimusega (sest laastatud on selle maastiku loomulik olek, ja see maastik pigem laastab inimesi kui vastupidi) maastiku kirstu. Kes sul seal kirstus on? – küsitakse. Django – kõlab vastus. Django on juba ammu surnud ja moondunud masinaks, mis võib tappa kõik, mis liigub. Djangot ei ole võimalik enam tappa. Kõik, mis kunagi oli elus, on läinud, jäänud on vaid klaasistunud pilk ja pöörlev metallfallos. Ta saabub mudasesse linna, milles kõik on mudane ja kõik on kõdunenud samasuguseks räbuks nagu tema ise. Surnud surnute vastu. Ja kirste pole vaja. Siin ei ole midagi väärikat.

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Üllatuseks pean tõdema, et teine osa kofeiiniüledoosiga Sherlockist oli kõva parandus võrreldes eelmisega. Peamine on muidugi see, et finaal oli tehtud ilmselt nii põnevaks kui üldse annab aktsiooni puhul. Kui esimeses osas domineeris plahvatus, kaklus ja kaos, milles polnud suurt midagi näha (muutes ka filmi vaatamise mõttetuks), siis seekord oli panus pandud malekäikudele, mis tekitasid matiootuse ja isegi mõningase pinge. Säilinud oli esimesest osast tuttav ajalooline innovaatilisu: filmi tegevus toimus 1891. aastal, kuid Sherlock sõitis juba automobiiliga (iseliikuriga) ning Moriarty vana kuri soovis juba esile kutsuda Esimest maailmasõda täpselt sama malli järgi nagu see 23 aastat hiljem ka vallandati. Mis juhtuma peab, see juhtub. Huvitav, kas sellised filmid annavad ajaloole kuidagi juurde determineerituse maiku?

The Avengers (2012)

Nähtud ka esimene kohustuslik suvefilm, mille kohta juba nii palju igal pool öeldud, et ma ei teagi, miks ma sellest üldse kirjutan. Nõustun: väga kuradi mõnus oli. Nõustun: Hulk oli võrreldes eelnevate versioonidega kõige kuradi parem mis üldse võimalik. Vist. Need momendid, mil tal lubatakse särada kogu oma metsikuses, painasid mind veel mitme järngeva stseeni jooksul: tõsise tapmise ajal itsitasin sisemiselt ja hing hüppas sees. Aga jah, nõustun veel: kõik tegelased olid ilusasti välja joonistatud, isegi Black Widow ja Hawkeye. See tundus tõeliselt sulanduva bändifilmina. Ja nõustun veel: aktsioon oli muidugi viimase peal viimistletud ja kogu pea kaks ja pool tundi oli suurepärane meelelahutus. “Avengers” ei ole muidugi “Watchmen”, aga sinnani ju ei püütudki. Oma ala meister igal juhul. Bändijuht Joss Whedon oli igati õige valik. Ja nõustun veel:

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s