Chicken with Plums

Poulet aux prunes

Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia 2011; lavastajad ja stsenaristid Vincent Paronnaud ja Marjane Satrapi; osades Mathieu Amalric, Maria de Medeiros, Golshifteh Farahani, Edouard Baer1950ndate Teheranis läheb katki viiul; õigemini, lõhutakse ära viiul, mis oli Nasser-Alile (Amalric) niivõrd kallis ja ainulaadne, et viiuldajal kaob pärast seda ära kogu eluisu. Lihtsalt ei ole võimalik leida sama kõla, sama nooti, sama hinge üheski teises muusikainstrumendis. Nasser-Ali otsustab surra. Tema naine (Medeiros) on see, kes lõhkus instrumendi, kuna mees ei tegelenud kaugeltki mitte piisavalt tema ja lastega, vaid istus ja viiuldas ja unistas. Möödunud aegadest, mil Iraan oli puhas ja puutumata ja – unistus oli veel unistus, mitte luhtunud tegelikkus. Naine küpsetab mehele tema lemmikrooga, kana ploomidega, et tuua ta välja, tagasi ellu, ent Nasser-Ali ei tee teist nägugi. Filmi pealkiri on luhtumise nimi, kaotuse väljendus ja kättesaamatu unistuse moondumine küpsetatud kanaks.Aga nüüd üldisemalt, mitte-süžeest. Õigupoolest võib kõike, absoluutselt iga tegelast ja isegi iga artefakti siin lugeda metafoorina – millena täpselt, teavad ilmselt need, kes Iraani ajalooga paremini kursis on; kuid lõhutud viiul ei saa küll väga raske pähkel olla ja samamoodi tegelane nimega Irane, kes annabki viiulile hinge. Sellise metafoorsuse, sümbolilisuse kasuks toimib asjaolu, et Satrapi ja Paronnaud on suutnud luua omaette maagilise fantaasiamaailma, milles ometi tegelased ja nende tegemised tunduvad olevat tegelikkusega rohkem seotud kui mõneski n-ö päris ajaloolis-realistlikus filmis.Nii et lugeda võib mitut pidi; võib ennast lasta kanda maagilisse muinasjutumaailma ja täielikult unustada Iraan, ajalugu, poliitika; võib ennast lasta kanda muusikal, mis paitab kõrva ja kriibib hinge – kus vaja. Kuid, üks tähelepanek veel: vaadates filmi meenus mulle taaskord kuivõrd on reaalsus haaratud fantaasiast, imaginaarsusest. Ja selle väljatoomine on “Poulet aux Prunes’i” kindlasti suurimaid õnnestumisi. Meie elu ja maailmataju juhivad ikka mingisugused utoopiad (kuidas saavutada, kui mitte ideaalset, siis vähemalt head ühiskonnakorda, kui ilus ma näen välja 50aastasena, hallipäine ja trimmis, eksole) ja käitumine (ajalooline ja poliitiline kaasaarvatud) sõltuvad mõneski mõttes palju enam neist imaginaarsustest kui konkreetsetest, nt valimisprogrammidest. Ja seda enam on vaja taolisi mitmekihilisi, ühesest lähenemisest kõrvalepõiklevaid muinasjutte nagu kana ploomidega.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s