Orpheus

Orphée

Prantsusmaa 1950; lavastaja ja stsenarist Jean Cocteau; osades Jean Marais, Francois Périer, Maria Casares, Marie Déa

Kunagi teismeliseeas lugesin Jean Cocteau “Oopiumit”, mis kujutas endast pidevat võitlust iseenesega, enesest lahtirabelemist ja enese külge aheldatuse (taas)kogemist, pidevaid väljumiskatseid siinsest maailmast ja tagasikukkumisi kõvale purustavale pinnale. Ent just need kukkumised annavad ehk tõukeid loomingulisteks lendudeks. Ja neid lende leidus Cocteau’l igas suunas: ta oli luuletaja, kirjanik, dramaturg, kunstnik, filmilavastaja, stsenarist. Lausa häbi on tunnistada, et siiamaani olen lisaks “Oopiumile” lugenud vaid lühikest “Inimese häält” ning tema filmidega pole olnud mingisugust kokkupuudet.

Aga kusagilt tuleb alustada. Ja hea meel, et alustasin “Orphée’st”, “tänapäeva” toodud klassikalisest loost poeedist, kes suundub allilma tagasi nõudma oma naist. Ainult et siin ei ole keskpunktis naine, Eurydice – armastusobjektiks on saanud hoopis teispoolsus, maagilisus ja printsess, kes toob surma: La Mort.Keskseks on maagilise teispoolsuse ligitõmme, millele poeet (kes on “kirjutab olemata kirjanik” – ehk on kirjanikust kõrgem ja sügavam) juba oma loomu poolest peab järgi andma. Orpheus (Jean Marais) on rahvuslik kangelane, juba kindlustatud positsiooniga lüürik, kes hakkab vananema: uus põlvkond hakkab peale tikkuma, teda positsioonilt tõukama. On vaja minna kaugemale, avastada sügavamad saladused. Võimalus avaneb kui kaks nahka riietatud mootorratturit (nüüdseks juba ikoonilised “surmakutsarid”) võtavad rajalt maha noore poeedi Jacques Cégeste’i ja transpordivad teispoolsusse. Poeetide kohvikus aga näeb La Mort Orpheust ning armub. Surm armub elavasse ning kutsub sõidule peegli taha.Peeglid viivad teispoolsusse, need on väravad mille kaudu surm läheb ja tuleb, kuna vaadates peeglisse, “näed, kuidas surm töötab”. Surma armastades jääb aeg seisma, on võimalik saavutada surematus ja kuulsus, mis tuleneb teispoolsetest igavestest värssidest, mida lausuvad surnud igavesti kestvas raadiojaamas (irooniline vahepala: siinpoolsuses avaldab Orpheus värsiread, mis on teispoolsuses lausutud noore hukkunud rivaalitseva poeedi Jacques’i poolt). Kuid La Mort ei ole sugugi peamine otsustaja, vaid allub Surma Kohtule, La Mort on kõigest printsess, kes peab täitma kohust ning kes ei tohi suhelda teispoolsega (ehk meie poolt vaadates siinpoolsega). Jällekord tekib enesest vabanemise ja igavese saavutamise püüdluste kaudu sasipundar, mille lõpptulemuseks saab olla ainult kas katastroof või tunnistus, et “olen rõõmus, et olen elus”. Sest ainult tajudes teispoolsust kui teispoolsust omandab see maagilise mõõtme. Maagilisuse kättesaamatus muudab selle maagiliseks. Vastupanu meie tahtele ja soovidele. Here I am trying to live, or rather, I am trying to teach the death within me how to live. Ta ei saa seda kunagi selgeks. Ja kui saab, saab otsa ka poeetilisus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s