Testament of Orpheus

Le testament d’Orphée, ou ne me demandez pas pourquoi

Prantsusmaa 1960; lavastaja ja stsenarist Jean Cocteaud; osades Jean Cocteau, Maria Casares, Edouard Dermithe, Yul Brynner

Kunstnik maalib alati ainult enese portreed. Sa ei suuda kunagi kujutada seda lille. – ütleb Cégeste Jean Cocteau’le kui viimane noh … üritab lille maalida. 1950. aasta “Orpheuse” järg seab esiplaanile lavastaja ja filmi. Kui “Orpheuses” oli teispoolsusega ühenduspinnaks peegel filmi sees, see toimis tegelasi vahendava portaalina, siis nüüd on selleks pinnaks ekraan ise, mis paneb meid ületama piiri teispoolsusse, lavastajat ja tegelasi tulema üle meie poole. Ekraan on see, mis seab meid silmitsi surmaga. Seab meid silmitsi poeediga, Jean Cocteau’ga.Poeet on see, kes eksleb igavesti teispoolsuse, ajatus ajas, igavikus, kus küsimusele “mis kell on?” vastatakse enesekindlalt “ei”. “Kus ma olen?” – “Eikusagil”. Ainuke vastus, mille sa võid saada, ainuke otsus, mis sinu üle tehakse: “Sa oled mõistetud eksistentsi!”. See on absoluutne miinimum. See tähendab kas sinult on võetud kõik reaalses maailmas eksisteerimise võimalused või et sa oled täielikult vaba eksisteerima oma keele kaudu, fiktsioonis. Ja just seda üritab siin Cocteau, juba vana mees, 70aastane. Luues ühe esimestest filmidest, mis räägivad sellest samast filmist, ühe esimestest meta-filmidest, üritab Jean leida üles seda essentsi, mis on kunstile üldiselt omane. Ning kirjutab “Testamendi” algustiitrites: “Film on maagiline meedium, see laseb väljamõeldisel paista reaalsusena; film suudab panna tohutuid hulki inimesi nägema samu unenägusid/unistama sarnaselt”.Film suudab panna inimesed kommunikeeruma alateadlikult, suudab lülitada tööle mehhanismid, mis jäävad muidu kalkuleeriva teadvuse varju. “Testament” on täis kujundeid, mis sütitavad kuuenda meele või kolmanda silma tööle hakkamist ja julgustavad teekonda läbi ekraani müütide ja vaimurännakute maailma. Kuid: nagu Cocteau ise hoiatab, ei tohiks kõike võtta sümbolina, sest: “kui prantslane üritab millestki aru saada ning luhtub, muutub tema jaoks kõik sümboliks”. Ärge proovige aru saada! “Sa oled seitsekümmend aastat üritanud mõista – ja kuhu see sind viinud on?” Ajatusse aega, millest ei ole väljapääsu, piinavasse surematusse. Kuulake sõna, järgige kujundeid, las nad viivad teid, kuhu juhtub, sulanduge filmi, muunduge selleks neljandaks seinaks, mis eristab fiktsiooni ja tegelikkust. Jah, ma kuulan sõna (j’obéis), andke mulle tiivad ja ma lasen end tuulel kanda. Ja Cocteau haihtus kolm aastat hiljem, jättes, nagu lubatud, käesoleva teekonna maailmadevahelises ruumis enese, luuletaja, poeedi, Orpeheuse testamendiks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s