Lühivaatamised 6-12

Après le sud (2011)

Kena väike draamafilmike. Kenadest väikestest inimestest. Kelle elud ei ole just kõige kenamad. Kõik on omamoodi kannatavad hinged, valutavad liikmed ühiskonna kehas. Anne on ülekaaluline üksikema, kelle päevateekond viib ta haiglasse paigaldama maoballooni, mis tekitaks pidevalt täiskõhutunde. Amélie on tema tütar, suvine kaubamajakassapidaja, kes avastab, et ta on rase, kes avastab ühesõnaga, et tulevikku eriti ei ole. Luigi on tema boyfriend, kes paneb kuuri põlema, saab isa käest peksa ja tahab tagasi Itaaliasse põgeneda. Neile lisandub vana mees, kibestunud ja väärikust kaotav, seda meeleheitlikult taastada üritav. Vana ja nõder meeleheitlikkus viib aga üsna kindlas joones traagikani. Kõik kistakse alasti ja keegi ei saa enam hakkama endiselt, mugavalt, varjatult.

Hysteria (2011)

Siin võiks ju olla potentsiaali: “Film vibraatori leiutamisest”; Maggie Gyllenhaal, Jonathan Pryce. Nojah, muud midagi. Sest taandub kõik ikkagi samale vanale armastuskomöödiale. Kuigi jah, kuskil oli ka õppetund: naisi ei tasu taandada hüsteerikuteks. Muidugi, tuleb välja mõelda peenemad haigused, mis ei tunduks niivõrd peale surutud … Üks neist võiks olla nt mehe puudumine. Gyllenhaali tegelasel ei ole meest, ta jookseb ringi ja … hüsteeritseb. Lõpuks, kui armastusväärne mees ütleb kohtus, et tal ei olegi – et kellelgi ei ole – hüsteeriat, rahuneb naine maha ja mees suudab ta kodustada. Ja kõik. Vibraator jõudis ka kuninganna … kätte.

Men in Black III (2012)

Ausalt öeldes ei mäleta ma eelmistest filmidest suurt midagi. Tommy Lee Jones oli vist tegija ja Will Smith käis vahel vist närvidele. Siin on Tommy ikka tegija, Will ei käi niivõrd närvidele ja lisaks on noore K rollis Josh Brolin, kes võimaldab heita tõeliselt lõbusa ja isegi vahel sügava pilgu vana kivinäo mitte-nii-kivi-noorusse. Ajahüpped on võimsad, ajaloogika on samuti üllatavalt hästi kokku jooksutatud, lõpuks võib-olla isegi liiga perfektselt. Tulnukad on tegijad, humoorikad. Dialoog – ja dialoogi puuduminegi – on naljakad. Tegemist, ilmselt, viimase osaga: lõpp oli niivõrd kurvameelne ja ülev samaaegselt, et ega sealt enam kuskile eriti minna ei ole. Ring sai täis. 1969. aastast kuni 2012ni. “Mommy, the President drank my milk! And he didn’t say “please”.”

Iron Sky (2012)

Jälle: potentsiaali on. 1945. aastal lahkusid natsid Maalt ning asusid elama Kuu Pimedale Küljele. Nüüd, kui Ameeriklased saadavad üle pika aja Kuu peale ekspeditsiooni, avastab neegerastronaut, et natsid plaanivad taas Maad vallutada, puhastada jne. Siin on mõned head momendid. Ameerika president käitub nii, nagu vist tahaks käituda iga maailma tähtsaim inimene – karistamatult. Sõjaaeg toob riigijuhtides ikka välja parima. Kuid nali/huumor jääb enamasti ikka maha sellest, mida võiks saavutada kuu-natside vallutusega. Üsna labane, nagu maalased, kes ei väärigi muud kui natsivallutust. Aitab viita küll poolteist tundi, kuid ei mingit elamust. Üks oodatumaid ulmekaid valmistas (oodatud?) pettumuse. Parem “MIB 3-e” vaadata ja end ka mõnusalt tunda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s