Prometheus

Prometheus

USA 2012; lavastaja Ridley Scott; stsenaristid Damon Lindelof, John Spaihts; osades Michael Fassbender, Noomi Rapace, Logan Marshall-Green, Charlize Theron, Guy Pearce, Idris Elba, Sean Harris, Patrick Wilson

Ma ei ole vaadanud “Alienit” sestsaadik, kui olin väike poiss; ühesõnaga, väga palju ei mäleta, kuid “Prometheust” vaadates tulid taas meelde kosmoselaeva kinniste ruumide kriipiv limane õudus, Sigourney Weaveri Ripley, kes võitleb nagu emalõvi higiste-haisvate meeste eest ja loomulik Tulnukas ise, tema sünd/sünnid inimkehast, mis ise pakub ennast roomava mitmesuise kurjuse sigitamiseks – kuni Ripley – ma ei mäleta enam mitmendas osas – peab võitlema iseoma lapsukesega, kes ähvardab alla neelata nii oma ema kui tema liigikaaslased.Kas ei ole siis mitte loomulik, et inimkonna loojad, insenerid, kes laenasid inimesele oma DNA, üritavad inimkonda Maa pealt – ja kogu kosmosest – minema pühkida. Kas ei sünnita inimene oma tegevuse kaudu mitte liigselt kurjust? Aga ruttame veidi ette, juba lahendus käes, aga filmist pole veel midagi räägitud. Teadlased Elizabeth Shaw (Rapace) ja Charlie Holloway (Marshall-Green) avastavad kutse loodetavate inimkonna esiisade poolt kaugelt-kaugelt galaktikast … Asutakse teele, pardal iseloomulikult kirev seltskond, kes omavahel sugugi hästi ei klapi – tülid on teretulnud nähtus kitsastes oludes. Kaasas on neil android David (Fassbender), kes pealtnäha töötab vaid loogika-arvutuste alusel, kuid kelle sileda Peter O’Toole’i/Araabia Lawrence’it tsiteeriva poleeritud pinna all on tunda pulbitsemist, tehislikelt intellektidelt mitte-oodatud emotsioonide esilekerkimist, ego moodustumist, mille käigus David üritab endasse haarata kõike võimalikku ümbritsevast kosmosest (ja kaosest). Davidi puhul tekib tahes-tahtmata paralleel Haliga “Kosmoseodüsseiast” – hingestatud (siin ka kehastunud) inimese looming, mis on inimesest kõvasti üle ja välja kasvanud – ning teab seda imehästi. Igasugune abi, mida David meeskonnaliikmetele (eriti lõpus Shaw’le) pakub, teenib tema enese ego.Ja võib-olla ka kosmose suuremat heaolu. Nüüd jõuame tagasi loo juurde. Inimesed lähevad otsima oma juuri. Leiavad need. Leiavad intelligentsed olendid, kes laenasid inimesele oma DNA (väga sobiv kompromiss: ‘intelligentne disain’, mis töötab evolutsioonilistel põhimõtetel). Üks neist on veel elus, ning selgub, et ülejäänud on surmatud bioloogilise relva poolt, mis sai ehitatud eesmärgiga tappa kõik inimesed. See üks neist magab, ootab. Inimesi, kellele sai kutse saadetud. Inimesed peavad tulema ja esile kutsuma iseenese hävingu, äratama end hävitav jõud (kas siin võiks peitud metafoor inimkonna üldisele tegevusele?). Nüüd jõuame tagasi Davidi juurde. Kas tema viimane pingutus – päästa Shaw surnud planeedilt ja viia edasi teistele sarnastele – ei ole samuti mitte (kaval) plaan ärgitada inimest otsima iseenese hävingut? David ei tegutse kindlasti mitte Shaw päästmise nimel – pigem siis uute relvade otsingu nimel?“Prometheus”, film, mis näeb vahel välja justkui oleks Malicki “Elupuu” ambitsioonikatele elusünni-kujunditele antud konkreetne sisu, viitab, et igasugune alguse, juurte otsing jne viib hävinguni. Tsivilisatsioon, mis otsib oma algeid ja selle kaudu surematust, igavest elu, on juba niivõrd meeleheitel, et on määratud kohutavale ja piinarikkale surmale. Küsimus taandub sellele, kas lapsed suudavad tappa oma isa või isa oma lapsed. Võitlus on vastastikku esile kutsutud ning keegi peab hävima. Sünd kutsub esile surma, nagu hästi on teada. Lisaks sellele suurepärane vaatemäng. Tere tulemast, Alien-san!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s