M

M

Saksamaa 1931; lavastaja Fritz Lang; stsenaristid Thea von Harbou, Fritz Lang ja Egon Jacobson; osades Peter Lorre, Otto Wernicke, Theodor Loos, Ellen Widmann, Gustaf GründgensÜlemine pilt on esimene kord, mil näeme Der Mörderi nägu; kohe üsna alguses – nii et ei mingit saladust sellest, kes on mõrvar, kes tapab väikesi lapsi ühe Saksamaa linna tänavatel. Aga see ei ole ka oluline – sest vaadake seda nägu, mis uurib ennast peeglist, püüab iseendast aru saada, mõista, millega ta on hakkama saanud ja miks; nägu, mis üritab tungida peeglist vastu vahtivasse figuuri, tungida sellest läbi ja leida omale koht temale ajujahti pidavas ühiskonnas, mis avaldab end samamoodi hullumeelse näojoontega sipelgakuhilana, milles iga sipelgas on valmis tapma. Kui aga Mörder ei tea, mis toimub tema peas, ei tea, kuidas teha vahet hea ja halva vahel, siis sellel ühiskonnal on kõik selge. Koondununa ümber ühe vastase on kõik kindlad, mis tuleb kõrvaldada. Pimedad on saanud nägijateks ja endised süüalused kohtumõistjateks. Terve linn patrullib ringi nagu üks suur armee ning kõrvaldab haigust, mis on viidud enesest välja. Linn on täis natse, kes tulid võimule kaks aastat pärast filmi valmimist, kuid kelle mõju Lang juba ilmselgelt tundis; tundis nende kohalolu – kõiketeadja kohtumõistja haiguse sisseimbumist. Tagantjärele on muidugi hea teksti tõlgendada etteennustavana, kuid ma ei usu, et see on möödapanek – siin on juba kohal liiga palju metafoore ja metonüüme ja muid kujundeid. Hans Beckert, lapsetapja, on justkui kõigi ülejäänute mitte nii kauge tulevik, kui inimesed enam ei taju, mida nad teevad, vaid tegutsevad sisemisest sunnist ja võiksid kõik pidada järgneva monoloogi, mis on Hansi üks väheseid, kuid seda mõjusamaid kõne-etteasteid:

It’s there all the time, driving me out to wander the streets, following me, silently, but I can feel it there. It’s me, pursuing myself! I want to escape, to escape from myself! But it’s impossible. I can’t escape, I have to obey it. I have to run, run… endless streets. I want to escape, to get away! And I’m pursued by ghosts. Ghosts of mothers and of those children… they never leave me. They are always there… always, always, always!, except when I do it, when I… Then I can’t remember anything. And afterwards I see those posters and read what I’ve done, and read, and read… did I do that?

Ja kõik see lõppeks iseenese tagaajamine toimub tänavatel ning hoonetes, mis kubiseb kummitustest; pimedatel nurgapealsetel, saladusi täis keldribaarides, mis ei luba endasse tilkagi kaunist ega tilkagi kainust. Kõik näod vaatavad kaamerasse tühjade silmadega ja moondunud näojoontega – elu on kadunud, jäänud on aina sügavamale süübiv tõbi, mis paneb ainult vihkama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s