Pimeduse rüütli tagasitulek

The Dark Knight Rises

USA 2012; lavastaja Christopher Nolan; stsenaristid Jonathan Nolan ja Christopher Nolan; osades Tom Hardy, Christian Bale, Gary Oldman, Joseph Gordon-Levitt, Anne Hathaway, Marion Cotillard, Michael Caine, Morgan FreemanThere is no real despair without hope, ütleb põhikurjategija Bane Bruce Wayne’ile filmis, mida on nimetatud üsna veidratel põhjustel “Occupy-ajastu Batmaniks”. Tõsi, Bane ründab börsi, kuid ainult selleks, et üle võtta Wayne Enterprises. Tõsi, Bane paneb luku taha kõik Gothami politseinikud ja teatab, et annab võimu rahvale. Kuid seda ainult selleks et luua “tõelist meeleheidet, tsipakese lootusega”. Tõsi, palju on juttu rikastest ja vaestest, mis võib viia mõtted klassivõitlusele jne, kuid üks asi, mis puudub, on just nimelt rahvas, klass kogu sellest võitlusest. Igasugused paralleelid Occupy Wall Streetiga on illusoorsed. Ühes stseenis tõlgiti inglisekeelne “rise” eesti tõlkes “mässuks”, kuid lihtsa ja konkreetse tõusmisega on filmil palju rõhkem seost kui mässuga.Tõsi, siin on stseene, mis meenutavad revolutsiooni, meenutavad rahva tormijooksu valitsuse hoonetele; siin on mõtteid, mis võivad luua revolutsiooni-illusiooni. Ja lugedes filmi kui “Occupy-ajastu Batmani”, esitub see kui tõeliselt konservatiivne ning rahvuslik filmike. Sest kurjamid on need, kes kutsuvad esile tormijooksud ja ülestõusukatsed, kes manipuleerivad rahvaga, kes annavad vaestele valelootust ja nõnda edasi. “Iga revolutsiooni taga on osav manipulaator, kellel on mängus ainult omad huvid ning kes ei hooli kübetki mingist amööbist nimega rahvas.” – Võiks olla siis filmi moto, kuigi liig lohisev ja pikk.Pigem võiks “Pimeduse rüütli tagasitulekut” lugeda kui visiooni maailmast, milles ei ole enam järele jäänud mingisugust võimalust (revolutsiooniliseks) subjektiivsuseks, milles kangelane kui selline on täielikult välja surnud ning võitlus parema maailma nimel on absoluutselt lootusetu. Inimesed, isegi kõige eredamad, on aheldatud maailma jääkülmuse ja halluse külge. Nimetada seda “realistlikuks superkangelase-filmi versiooniks” oleks ilmselge moonutus. See oleks võimalik vaid siis, kui nimetada “realismiks” igasuguse lootuse puudumist, surma valitsemist, spektaakli võidutsemist ja tähenduse puudumist. Nolan on viimase Batmani filmiga loonud maailma, milles küll puudub superkangelane, kuid samal ajal puudub ka inimene, kes peaks peituma kangelase maski taga, kes peaks avalduma maski maha langedes ning tõusma tõeliseks kangelaseks oma tahtejõuga ja nõnda edasi. “Pimeduse rüütlis” teatas Jokker, et tahab lihtsalt näha maailma põlemas; “Tagasitulekus” on maailm juba ammu maha põlenud ning, nagu ühes arvustuses öeldud, tsiteerides Shakespeari, alles on jäänud vaid sound and fury, signifying nothing. Kaks tundi ja nelikümmend minutit raevu ja helitulevärki, mis katkestatud Bane’i maskitaguse hauahääle kaja poolt. Ei ole superkangelast – ei ole lootust? Aga lootus püsib niikaua, kuni püsib raev ja “Tagasitulek” on tervenisti üks möire, mis küll ei esita mässavat subjektiivsust (nagu on arvatud), vaid loob selle ekraanil, üheskoos vaatajaga.

(Tuleb tõdeda, et üritades selles tähenduseta maailmas jutustada lugu, mis esitaks konkreetsete subjektide saamist, kujunemist jne, luhtub “Tagasitulek” täielikult ning kaldub kaugele seebiooperlikku tehislikkusse – kui vähegi võimalik, vältige niisiis filmi vaatamist kui loo jutustamist ning minge sellega kaasa kui sündmusega.)

Advertisements

2 thoughts on “Pimeduse rüütli tagasitulek

  1. Maakuulaja

    Sound and fury, signifyning nothing on tegelikult võetud Shakespeare’i luuletusest Macbeth (“it is a tale, told by an idiot, full of sound and fury, signifying nothing”). Faulkner kasutas vaid oma raamatu pealkirjaks just neid, laenatud sõnu, Sound and fury. Sama moto oli Woody Alleni filmis “You Will Meet a Tall Dark Stranger” (2010), mida kunagi sai ühiselt vaadatud. Luuletusest pikem lõik:

    Tomorrow and tomorrow and tomorrow,
    Creeps in this petty pace from day to day
    To the last syllable of recorded time,
    And all our yesterdays have lighted fools
    The way to dusty death. Out, out, brief candle!
    Life’s but a walking shadow, a poor player
    That struts and frets his hour upon the stage
    And then is heard no more: it is a tale
    Told by an idiot, full of sound and fury,
    Signifying nothing.

    Aga ilmselt sa tead, lihtsalt mainin. Käisime muide filmi kinos vaatamas, oli nii ja naa. Ütleme nii, et on nüüd nähtud ja linnuke kirjas. Muud nagu midagi. Mul on teile purk seda “kangemat”, teinekord toon. Mõista mõista mis see on…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s