Himizu

Himizu

Jaapan 2011; lavastaja ja stsenarist Shion Sono; osades Shota Sometani, Fumi Nikaido, Tetsu Watanabe, Ken MitsuishiLaiali on kõik maa ja ilm; seisab vihmakastetud tüdruk keset rususid ja tsiteerib Francois Villoni ballaadi: “I know all / I know flies in milk / I know the man by his clothes / I know fair weather from foul / I know the apple by the tree / I know the tree when I see the sap / I know when all is one / I know who labours and who loafs / I know everything but myself.” Peale looduskatastroofe Jaapanis on nii mõnelgi inimesel kadunud võime kuidagigi maailmaga suhestuda; tulenevad: vägivald, meeleheide, mõttesegadus, tulevikupimestus. Kui maailm kaob, muutuvad süüdlasteks kaasinimesed. Kui kaob sümboolne kord ning ümberringi on vaid vägagi reaalsed rusud, ei ole ennast võimalik enam positsioneerida.Ka suhe enesesse ei jõua enam füüsilisest vägivallast kaugemale; kas löök või karje, ei mingeid sõnu, rääkimata lausetest, rääkimata tekstist. Kuidas analüüsida midagi tõlgenduslikult, hermeneutiliselt, kui kaob maailma koos hoidev märgisüsteem? Tuleb materiaalsest kaosest luua kunst, millel on võime rusud vaatajale näkku lajatada. Küsimus ei ole ainult selles, et inimene ei tunne iseennast, vaid et ta ei ole ka võimeline ära tundma kärbseid, kes nii mõnelgi hetkel võivad tunduda temaga väga sarnastena. Identiteedikaotus, kokku varisemine, kollaps. “Himizu” on reaktsioon sellele varingule, kuid selline, mis säilitab varemed ja inimpuru ning ei anna vaatajale ühte teed, mis aitab kogu maailma parandada. “Himizu” on meeleheide iseeneses, mitte eneseabifilm enda paremini, rõõmsamana tundmiseks. Ja see on tõsiselt meeldivaks üllatuseks; sest kui lugesin, et kaks teismelist otsustavad tsunami-järgses Jaapanis võtta eneste peale kurjamite kõrvaldamise, tundus väljavaade üsna sirgjooneline, à la “God Bless America“. Kuid siin ei toimu mingit järk-järgulist mahanottimist ega võidutsevat relvakeerutamist. “Himizu” suudab mõista, et “pahade” nottimiseks on kõigepealt vaja luua süsteem, milles “pahad” ära tunda – ja selles mõttes võib isegi öelda, et asub film teispool head ja kurja, tegutseb seal, kus on ainult muda, vesi, tuli ja õhk. Maailm on alles loomisel. Ja see on kõige õudsem väljavaade.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s