Kolmas mees

The Third Man

UK 1949; lavastaja Carol Reed; stsenarist Graham Greene; osades Joseph Cotten, Alida Valli, Orson Welles, Trevor Howard, Bernard LeeKauboi-romaanide autor Holly Martins (Cotten) reisib sõjajärgsesse Viini, et kohtuda oma kauaaegse sõbra Harry Lime’iga (Welles), kes, tuleb välja, väidetavalt jäi auto alla ning tuleb nüüd maha matta. Ent kirjanikule omaselt hakkab Holly asjas kahtlema ning satub sekeldustesse. Lisaks veel politseinikud ja saatuslik naine. Kohe filmi alguses on küll selge, mis Harryga juhtus (õigemini, ei juhtunud), kuid see ei tähenda, et film sellest midagi kaotaks – ja see räägib nii mõndagi kvaliteedist. Kui vaataja jaoks on põhimõtteliselt müsteerium lahendatud ning miski sunnib teda ikka ekraani külge kinnituma, peab olema tegemist suurepärase põnevikuga.Õigupoolest ei saa öelda, et kõik oleks lahendatud, kuna ülejäänud tegelased maalivad mehest müstilise kujutise, mille kirjeldused erinevatest vaatepunktidest sugugi teineteisega kokku ei sobitu. Nii et ootame varjuderikkas, rusuvas ja rusudes Viini nurgatagustest välja hüppavat põhimõtteliselt ükskõik keda. Ühesõnaga, auavaldus siitpoolt Greene’ile, kes suudab alguses luua müsteeriumi, mis osutub liialt triviaalseks, ning seejärel hakata sellele liha peale kasvatama nii, et see ilmne triviaalsus täiesti ununeb. Triviaalsus ainult selleks, et muuta ülejäänu müstilisemaks.Stsenaariumi teostumisele aitavad loomulikult kaasa näitlejad eesotsas Orson Wellesiga, keda näeme küll ainult filmi viimases kolmandikus, kuid kelle ilmumine peale tähendusrikast ja -loovat puudumist on igatpidi võimas. Joseph Cotten entusiastliku ja naiivse kirjanikuna esitab vägagi veenvalt vajalikku mutrikest, mis kogu loo käima tõmbaks – oma purjutamise ja liigse lobamoklusega. Kolmanda näitlejana ei tõstaks esile ühtegi näitlejat, vaid hoopis (stuudio)kujunduse, mis loob Viini kui massiivse labürindi, mis täidetud varjudega, kummitustega. Film on hämmastavalt sügav, mitmeplaaniline, visuaalselt tõeliselt nauditav – lisaks loole, dialoogile ja näitlejatöödele. Nii et ka ses mõttes mitmeplaaniline. Lõpetuseks, ma hakkan vanu (ja suure hoolega valmistatud) filme aina rohkem armastama; need toovad enamike kaasaegsete kassahittide üheplaanilisuse võimatult teravalt esile.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s