Cosmopolis

Cosmopolis

Prantsusmaa, Kanada, Portugal, Itaalia 2012; lavastaja ja stsenarist David Cronenberg; osades Robert Pattinson, Sarah Gadon, Juliette Binoche, Kevin Durand, Mathieu Amalric, Paul GiamattiEric Packeri eesnääre on asümmeetriline. Seda õpib mees oma limusiinis arstliku läbivaatuse käigus, seistes perse laes ning nägu naiskolleegi silmis kinni. Mida tähendab fakt, et Ericu eesnääre on asümmeetriline? Tundub olevat täielik triviaalsus ja mõttetus, kui seda filmi korral mitmeid kordi korratakse; tundub olevat justkui pealesurutud anatoomiline ilustus, millega tahetakse veelgi esile tõsta filmi kummastavat iseloomu. Kuid eesnäärme asümmeetrilisusel on täita väga oluline funktsioon: rõhutus, et mitte keegi pole täiuslik; mitte ükski elussüsteem ei püsi igavesti mustrites, tasakaalus, igaveses stabiilsuses – vaid leiab oma isepärase väljenduse just anomaaliates, vigades. Elususe olemuseks on viga, mis aitab kohaneda, end uuesti luua vastavuses dünaamilise maailmaga.Niisiis, asümmeetriline eesnääre ei ole vulgaarne kaunistusmaterjal, vaid olemuse – või olemuse puudumise – väljendus: see on reaalsus, mida “Cosmopolise” tegelased kõigest väest üritavad kõrvaldada; reaalsus, mille kustutamise abil loodetakse jõuda täiusliku vormini, millel ei ole enam tarvis muutuda, millel ei ole enam midagi tarvis – mis enam ei ihalda muud kui iseennast; mis oleks eneseküllane, autonoomne agent, mis ei vaja enam maailma, vaid ainult tema enese loodud süsteemi (siinkohal, küberkapitalismi). Maailm ja selles toimijad, kus vead on kõrvaldatud, ei suuda tulla toime juhusega, ei suuda kohaneda.

Täiuslikud inimesed (või agendid) ei suuda tunda, ei suuda luua sidemeid, ei suuda rääkida millestki muust peale reeglite, peale juba omandatud lausungite – mõtlemisvõime on kadunud. Sisetada süsteemi üks fundamentaalne juhus ning kogu ehitis on varisemisohus; täiuslik vorm paljastab oma sisemise tühjuse (Eric tekitab selle tühjuse endasse sõna otseses mõttes, kui avastab, et ta siiski võib olla mingitki moodi tundev aparatuur – mingitki viisi inimene).Natuke filmist ka. Ma ei tunne, nagu oleks DeLillo pikkade lõikude filmi ümbertoomine kuidagi filmielamust “rikkunud”. Pigem olid need absoluutselt vajalikud, et anda edasi kogu seda pulbitseva kõnemulina all valitsevat tähendusetust, seda rahavoolu, mis ei tähista midagi muud kui täiuslikkust, mis on kaotanud igasuguse elususe; seda vormi, mis on kaotanud jalgealuse. Ei ole isegi enam oluline, mida räägitakse, ei ole oluline, mis vormi võtab kogu kõne, selleks võib lihtsalt saada ROTT. Ja mitte midagi ei muutuks, kui see oleks reeglipärane. Kui Cronenberg oleks kirjutanud n-ö normaalse stsenaariumi (sündmustikku edasiviiv dialoog ja nõnda edasi), ei oleks sest jälle muud midagi välja tulnud kui üks suvaline draama inimestest, kes on veidi liiga rikkad ning ehk tunnevad end halvasti. Aitäh Cronenberg, et sa “ei viitsinud” kirjutada, nii öelda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s