Moodsad ajad

Modern Times

USA 1936; lavastaja ja stsenarist Charles Chaplin; osades Charles Chaplin, Paulette Goddard, Henry Bergman, Tiny Sandford, Chester Conklin

“Modern Times” on film, mis ilmselt on kõigile, kes end filmisõbraks peavad, kohustuslik. Pean tunnistama, et nägin seda nüüd alles esimest korda. Aga iga filmisõbra kaanon on omaenese teha, eksole? Mitte et ma ütleks, et “MT” ei peaks minu kaanonisse kuuluma: isegi 76 aastat peale oma esmailmumist on film aktuaalne – kuigi loodud väga spetsiifilises (filmi)ajaloolises kontekstis, on väikese mehe hammasrataste vahele jäämine tänapäeval lausa põletavalt valus teema.Ülemistel piltidel võib näha härra Chaplinit nii suurt tehasemasinat (näiliselt) valitsemas kui ka teda selle masina rataste vahele jäämas. Lavastajana, näitlejana, kirjutajana oli mees “MT” valmistamise juures sarnases kahetises positsioonis – olles sattunud helifilmimaailma, pidi mees leidma enesele väljundi, mis oleks publikule vastuvõetav (“MT” ka algab helifilmina); kuid samal ajal on “MT” lausung kadunud/kaduva tummfilmi kiituseks, ülistuseks ja matusekõneks. Ja koos tummfilmiga ka Väikesele Hulkurile, kes saadetakse pärast väsimatut võitlust igasuguste võimudega (tööstus, politsei, haigla, Hollywood) väärikale teekonnale päikeseloojangusse.Nostalgilise Väikese Hulkuri, kes igatseb rahulikke aegu, mil keegi teda ei seganud (kes igatseb lihtsalt istuda vanglas), veab võitlusse noor ja ulakas Gamine (Goddard), kelle pilk on suunatud tulevikku, tulevasele poliitilisele korraldusele. Kui Hulkur loodab lihtsalt kuidagi “rahulikult” ajaga kaasas käia ning nii palju kui võimalik vana kaasa tuua, siis Gamine’i sädelev pilk sülitab tööstusele näkku ning viskab mutrivõtme liinirataste vahele.

See oleks justkui allegooria praegusele kriisiolukorrale Läänemaailmas: süsteem liigub liiga kiiresti, maailm pöörleb liiga hoogsalt, et sellele järele jõuda; igasugune inimtegevus praegusel kujul on kaotamas oma tähendust (rabelemine tööpuudusega võitlemiseks, kriisist väljatulekuks vaid papi juurdepumpamine jne.). Oma lõppkaadritega annab “Modern Times” meile ehk hea õppetunni: et minna edasi, tuleb selja taha jätta mitte ainult minevik, vaid ka kaasaeg, mis mineviku ideoloogiatest kümne küünega kinni hoiab? Vastasel juhul, kui vägistada Bruno Latouri teose mõtet – we have never been modern (nous n’avons jamais été modernes).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s