The Devil’s Envoys

Les visiteurs du soir

Prantsusmaa 1942; lavastaja Marcel Carné; stsenaristid Jacques Prévert ja Pierre Laroche; osades Arletty, Marie Déa, Fernand Ledoux, Alain Cuny, Pierre Labry, Roger Blin, Jules Berry15. sajandi lõpp; kaks laulikut saabuvad parun Hugues’i lossi, et külvata segadust. “Saatan saatis maale kaks saadikut, et teostada kaost inimeste seas” – umbes nii kõlab filmi moto. Saadikute nimed on Dominique ja Gilles; noored, kes sammuvad müüride vahele täis teadlikkust ja otsustavust, silmis põlemas vallutushelk … Lossis on tulemas pulmad, paruni tütre Anne’i ning mingi üsna ülbe mehe Renaud’ vahel – ning esimesest hetkest peale tundub, et need kaks ei saa ju teineteist armastada, vaid peavad olema sõlminud mingisuguse kasumlikkuselepingu. Niisiis – on saadikud saadetud korda saatma kaost, kuid ehk muudavad nad maailma struktuuri sootuks korrastatumaks?Esimene laul ja Anne on kadunud, esimene tants ja Renaud on samuti läinud. Enam ei ole mingit kasu ega ka mingit mälestust ütlusest “unelmad on kahjulik ja kasutud”; unelmad võivad vaid elu pea peale keerata, selle lihtsalt ära rikkuda. Edaspidi toimub kogu tegevus just unelmate vallas; meie kallid tegelased ei suuda teha muud kui kinnistuda oma uute armsamate kujutistesse. Ning vaataja ei suuda muud kui kuuletuda filmi suurejoonelisele romantismile, idealismile ning visuaalsele mängule.Ajal, mil Prantsusmaale oli saabunud Saatan (küll veidi tõsisemal kujul kui ülal pildil nähtav Jules Berry), valmistas Marcel Carné tõepoolest suurejoonelise poeemi, mida on pidevalt loetud kui allegooriat natside sissetungile (laulikud ning Saatan) ning vastupanule ideaalide (armastus) kaudu. Ajas tagasiminek (või edasipürgimine) ei takista sugugi tänapäevase ühiskonna kritiseerimist (nii on ju ka mitmed Eesti autorid saanud endale (tagantjärele?) režiimiõõnestaja ehk vabaduse eest võitleja tiitli – oleneb kummast otsast vaadata). Isiklikult nüüd: taoline poliitilise allegooria tõlgendus tundub mulle kõige igavam võimalus, kuna filmis leidub niivõrd palju kaunist (ja vahel isegi ka hirmutavat) poeetilisust, vihjeid folkloorile, müstikat, huumorit ja nõnda edasi. Pean küll tunnistama, et alles eelmises postituses pakkusin ise Chaplini “Modern Timesi” poliitilis-ühiskondlik-majandusliku tõlgenduse, ei suuda ma kuidagi taandada “Öiseid külalisi” n-ö ideoloogiliseks kriitikaks. Aga ilmselt sunnibki karmim režiim otsima peenemaid väljendusvahendeid, mida tavavaataja võibki pidada oma teadmatuses kunstiks… Ühesõnaga, allegooria on siin kindlasti, kuid Saatanal on siin palju enam palgeid kui ühel poliitikul kunagi olla saab (enamasti kirjeldatud kui kahepalgelised, eks: lubavad, kuid tegutsevad omakasupüüdlikult).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s