Rust and Bone

De rouille et d’os

Prantsusmaa, Belgia 2012; lavastaja Jacques Audiard; stsenaristid Jacques Audiard ja Thomas Bidegain; osades Marion Cotillard, Matthias Schoenaerts, Armand Verdure, Céline Sallette, Bouli LannersSpontaansus. Kui inimesed istuvad laua taga, vestlevad, jagelevad, sekeldavad ja üks hetk sa avastad, et naerad/naeratad nendega kaasa (mitte nende üle), tunned nendega kaasa (sugugi mitte seetõttu, et tegemist oleks samastumisega, vaid et tunned end seal, kohal olevat), tead, et tegemist on meisterlikult lavastatud filmiga; viimse detailini täpselt konstrueeritud etteastega. Kino paradoks: spontaansus saab tuleneda ainult rangelt kokku pandud lavast, rangest lavastusest. Kui sa pärast seda äratundmist ei tunne end petetuna (umbes: “minu tunnetega manipuleeriti kunstlike abivahendite ja mõjutustehnikate kaudu”), võiks tegemist olla ka meisterliku lavastusega, mis mõjub lisaks tunnetele ka mõtlemisele; ärgitab mõtlemist.“De rouille et d’os'” kohta on öeldud õigusega, et film on hetkes tõeliselt hämmastav, kuid kokkuvõttes ja tervikuna ei tekita sügavamat muljet, kuna lugu on liiga lihtsakoeline ja klišeedesse kalduv. Tõepoolest, tegu järjekordse looga, kus kaks vigast peavad teineteist päästma. Prantsuse superstaar Cotillard kaotab oma jalad vaala hambumusse ning belgia tõusev täht Schoenaerts on mees, kes lihtsalt tegutseb, hoolimata millestki, tundmata midagi, tehes haiget kõigele/kõigile, mis/kes tema ümber. (võrdluseks ja veidi lõbusamaks ajaviiteks vt “Intouchables“). Nii nendevaheline kommunikatsioon kui kahe tegelase suhestumine ümbritsevaga on esitatud põhimõtteliselt ühe eesmärgiga: panna vaataja tundma. Kõik Audiard’i lavastajaoskused on koondatud ühtse sihi alla.Kuid mulle tundub, et tegemist ei ole vaid manipulatsiooniga; pigem ärgitamisega. Just sel põhjusel, mida juba mainisin: pannakse mitte tundma sama, vaid tundma kaasa. Tegelaste suhtes ei toimu mitte identifikatsiooni, vaid pigem arusaamine, mõistmine ja tõlgendamine. Ehk kommunikatsioon. Tekstiga suhtlemine, kus luuakse uut informatsiooni, nagu Tartu klassik ütleks. “De rouille et d’os” on liiga taotluslikult “kunstiline” selleks, et võtta teda manipulatsioonina, publikumõjutusena. Manipulatsioon ei saa toimida, kui selle taga tuntakse ära “kunstilisus”; just see tundmus, et tunned kaasa, kuid samas tunned konstrueeritust, võõrastust – pigem on see enesest kaugemale liikumine, sattumine vahepealsesse ruumi enese ja toimuva vahel; sattumine n-ö ekraanile, pinnale, mis vahendab, kuid mis ise midagi ei ole (sisuliselt). Ehk pannakse olukorda, kust tuleb edasi liikuda. Selleks aga juhiseid ei anta. – (kas eelnevat nimetaks Eco “liigtõlgendamiseks”?)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s