8 1/2

8 1/2

Itaalia, Prantsusmaa 1963; lavastaja Frederico Fellini; stsenaristid Ennio Flaiano, Tullio Pinelli, Frederico Fellini, Brunello Rondi; osades Marcello Mastroianni, Anouk Aimée, Claudia Cardinale, Sandra Milo, Rosella Falk, Barbara Steele

Aitäh, ETV! Nägin lõpuks ometi ära Fellini kaheksa ja poole ning minu filmikaanon on jälle täielikum. Ning “8 1/2”-l on täielik õigus sinna kuuluda. Tõeliselt meisterlik film filmist, loomingust, eluloomest, postmodernistlikust narratiivsest üleküllusest, orientatsioonikaost – lavastatud niivõrd täpselt, et kaob igasugune kahtlus, nagu oleks Fellini ise loomingulises ummikus, või, õigemini, loomingulisusesse mattunud. Ning iga otsustus võiks läbi lõigata köie, mis teda veel maailmaga ühendab.Sest loobuda ei ole võimalik millestki. Guido Anselmi (Mastroianni) on režissöör, kes ei saa kuidagi hakkama oma karjääriga, eluga ega uue filmiga. Teda jälitavad ajakirjanikud, preestrid, produtsendid, naised; ümberringi nõudmiste tulv, millele ei ole võimalik vastata. Mõistlikkust! Koherentset lugu! Moraali! Katoliiklust! Seikluslikkust! Lisaks veel mälestuskillud lapsepõlvest segatuna fantaasiatega, mis kummitavad ja sunnivad igaüks ise suunas, sunnivad absoluutselt kõike kujutama. Lisaks veel naised, muusad, kellest ühestki ei ole võimalik loobuda, sest absoluutselt kõiki on tarvis, et hakkaks tööle loominguline hammasratas. Nii koledat kui öö kui ka kaunist kui päikesekiir. Nii tarka nagu oraakel kui ka lolli nagu lauajalg. Siin peab sisalduma kõik, KÕIK!Oma tulevase olematu filmi tarvis laseb Guida ehitada torni, mis maksab mitukümmend miljonit, võimsa, tohutu platvormi, millele peaks maanduma … tulnukad. Torn kui Guido (ja Fellini) lammutamisele määratud mälestusmärk. Võimas ja kõikehaarav, universumi saladusi sisaldav rauakolakas, juba otsast roostetav.

Fellini otsus teha film sellest, kuidas ei ole võimalik teha filmi kõigest maailma voolavatest voogudest, on kõige lähem võimalus teha filmi kõigest. Siia võib kuhjata kokku kõik, mis vaese lavastaja pead ründab ning jääda siiski ühendatuks ühe subjekti kaudu, kes annab filmile struktuuri ja jätkuvuse. Subjekt, kes küll paratamatult filmi lõpul ohverdatakse sellele üleküllusele, kes ei suuda enam kunagi midagi luua, ei suuda end siduda reaalsusega; kuid subjekt, kes andis kuju kõigele ennast ümbritsevale. Ta võib nüüd lasta end mähkmetesse pakkida ning rahulikult uinuda, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Ta võib nüüd olla õnnelik ja pidutseda, sest reaalsuses tema film eksisteerib.

Life is a party, let’s live it together. I can’t say anything else, to you or others. Take me as I am, if you can… it’s the only way we can try to find each other.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s