Tony Manero

Tony Manero

Tšiili, Brasiilia 2008; lavastaja Pablo Larrain; stsenaristid Alfredo Castro, Mateo Iribarren ja Pablo Larrain; osades Alfredo Castro, Paola Lattus, Elsa Poblete, Héctor Morales, Amparo Noguera, Nicolas Mosso

IMDB lühitutvustus – “sarimõrvari kinnisideeks on John Travolta diskotantsija filmist “Saturday Night Fever” – on mõneski mõttes eksitav. Esiteks, Raul Peralta ei ole sarimõrvar tavapärases mõttes – ta ei tapa inimesi järjekindlalt oma tapmisihade täitmiseks. Ta on täiesti tavaline mees, kes käib tänavatel küürus ringi, et politsei teda ei märkaks, ja putkab nurga taha esimesi autotulesid nähes nagu iga teinegi. Ehk tegemist on Tšiiliga ja võimul on Pinochet, kahtlustades kõiki ja kõike enesevastases tegevuses. Teiseks, kinnisidee Tony Manerosse on kõigest kõige puhtakujulisem eskapism, fantaasia, mis lubab tulevikus diktatuuri haarde alt vabaneda. Ehk: “tavainimese, kes diktatuuri tingimustes on alandatud kaasinimese mõrvamise tasemele, kinnisideeks on vabadusse pääseda.”Tony Manero on kujund, vabaduse tähistaja, mis annab Raulile sisemise lootuse, et on võimalik sotsiaalsest ahistusest pääseda. Sisemise, fantaasiasse kuuluva tähistajana ei ole sel halli ja külma reaalsusega midagi pistmist – kuni hall ja külm reaalsus (nt hangeldajate, vanamuttide, kinopiletimüüjate kujul) ei takista seda fantaasiat elamast. Kuid, Rauli jaoks on see fantaasia ainuke reaalsus ja õudusunenäoks on praegune (riigi)kord. Mistõttu mees ei soorita ühtegi kuritegu, sest ta tegutseb maailmas, mida ei eksisteeri. Tema asub juba selles mitte-veel-eksisteerivas meelelahutusmaailmas, mida lubab Tony figuur.

Tony lubab Raulil oma lähedastega käituda justkui neid ei eksisteeriks, justkui nad ei puudutaks teda absoluutselt – justkui nende vahel ei oleks mingisugust sidet. Tema lähedased ei ärrita/eruta teda mitte kuidagi. Ainult tema ja mitte-tema, kinni kahe maailma piiril, suutmata ennast kummaski kehtestada (ühes ei ole teda ning teises ei eksisteeri (veel) maaima). Kahjuks, nagu Levinas ütleb: “Miski ei tee ennast.” Enese kehtestamine vaid enesest lähtuvalt, eeldades, et enese-teadvusest piisab, võib siinkohal lõppeda ainult psühhoosis, mis hõlmab nii enese kui oma ümbruse hävitamist. Fantaasia põrkab kokku reaalsusega, mis on muutunud selliseks õuduseks, et seda ei suuda reaalsuses elavad isikud enam tõeliseks pidada. Tulemus: Raul-Tony, kes on muutunud täpselt samasuguseks nagu see õudusunenägu, milles ta elab.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s