Taasleitud aeg

Le temps retrouvé, d’après l’ouvre de Marcel Proust

Prantsusmaa, Itaalia, Portugal 1999; lavastaja Raoul Ruiz, stsenaristid Raoul Ruiz ja Gilles Taurand; osades Marcello Mazzarella, Catherine Deneuve, Emmanuelle Béart, Vincent Perez, John Malkovich, Pascal Greggorytemps2Mälu. Aeg. Kaks Marcel Prousti loomingu tähtsaimat mõistet. Mäluga on aga see probleem, et ta tõmbab aja kokku või laotab selle laiali ning rebib tükkideks ja lõpuks paneb hoopis teistmoodi kokku. Inimene ei valda mälu, mälust tuleb rääkida kui iseseisvast juhitamatust liikumisest, mis vormib inimest, vormib teda aegruumi episoodide kollaažina, mis tundub täiesti arusaamatu, kuni ei lasta end lihtsalt kaasas kanda ja muutuda ise mäluks. Thus my language is the sum  total of myself; for the man is the thought (C. Peirce).

Niisiis, minu kõige suurem hirm enne filmi vaatama asumist: et tegemist on lihtsa kostüümidraamaga, mis paneb rohkem rõhku korrektsele narratiivile ja intriigidele, nagu korralikule filmile kohane. Et aga lavastajaks sai Raoul Ruiz, on võimalik liikumine igas suunas ja hüpped absoluutselt iga mälusopi vahel, muutes filmi tõeliselt proustilikuks.

Marcel jalutab rannas, jutustavate ja nautlevate aristokraatide seas, uurib noort ennast mööda kõndimas, tema esimesi tutvusi seltskonnamaailmas, pöörab pilgu kõrvale ja avastab end lapsepõlveaiast, vastamisi Gilberte’iga, kes juhatab ta peole, millest väsinult astudes uksest privaattuppa, avastab Marcel end taaskord rannast, jooksmas noore mehe nahas, kes põgeneb oma vanaema vanamoelisuse eest uute tuulte embusesse ning jääb sinna kadunuks, igavesti seiklema.

Filmi lõpupoole leiab aset peostseen, filmi kulminatsioon, mis on pingelisem kui ükski tagaajamine aktsioonfilmis. Marcel suhtleb, temaga suheldakse, Marceli mälu suhtleb temaga, inimesed vahetavad mõttetuid fraase, ütlevad teineteisele viiekordselt tere õhust, monsieur, jooksevad edasi, räägivad mõttetusi teisele; Marceli haigus õõnestab teda sisemiselt, mälu jookseb edasi, otsides täitematerjali, kaamera tiirleb seltskonna sees ja pinnal, vaadates maailmas (Marceli ajukoorel) juhuslikult liikuvaid osakesi, kes teineteist vaevalt puudutavad, ja kui, siis vägivaldselt. Paarkümmend minutit kestev stseen asetab vaataja koosviibimise keskele, muudab selle emotsionaalselt kurnavaks, sotsiaalselt võõrandavaks. Stseeni lõppedes, peolt koju jõudes, on vaataja räsitud ja võimetu isegi mõtlema, sest kogu mõte on tühiste fraaside poolt tühjendatud. Nüüd on õige aeg hakata tema mälul tegutsema, kriipima aja pinda, mis tõi ta vaatama “Taasleitud aega”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s